Foreword

The­se texts are intend­ed to assist in learn­ing the Livo­ni­an lan­guage. This col­lec­tion grew out of a need for a Livo­ni­an read­er to be used for lan­guage instruc­tion, com­bined with the lim­it­ed scope and avail­abil­i­ty of texts in Livo­ni­an. I want­ed the­se texts to be rep­re­sen­ta­tive of sev­er­al Livo­ni­an lit­er­ary gen­res, but at the same time it was nec­es­sary to avoid lengthy, com­pli­cat­ed texts, which would be of lit­tle use for lan­guage learn­ing. It was nec­es­sary to short­en many of the texts as well as cor­rect their style and spelling.

The cre­ation of a writ­ten form of Livo­ni­an began in the sec­ond half of the nine­teen­th cen­tu­ry. The devel­op­ment of the writ­ten lit­er­ary lan­guage con­tin­ued dur­ing the 1920s and 1930s, but remained unfin­ished. A com­plete Livo­ni­an gram­mar has nev­er been writ­ten, nor has a dic­tio­nary (L. Kettunen’s major work “Livis­ches Wörter­buch” was writ­ten using pho­net­ic tran­scrip­tion). For this rea­son, there has been some dif­fi­cul­ty in secur­ing an estab­lished writ­ten form of lit­er­ary Livo­ni­an.

As far as the language’s orthog­ra­phy is con­cerned, one of the most impor­tant lit­er­ary works is the Livo­ni­an text anthol­o­gy “Jemakīel lugdõbrān­tõz skūol ja kuod pierast”, com­piled by P. Damberg, with the assis­tance of the lin­guists L. Ket­tunen and O. Loorits. For this rea­son, I have cho­sen to use many texts from this col­lec­tion. But even in the­se texts the writ­ten form of two let­ters had to be be changed.  The­se are the let­ters y ȳ and ö ȫ, which are replaced in con­tem­po­rary writ­ing with the let­ters i ī and e ē. A char­ac­ter­is­tic exam­ple of this is the word tȳö, which is writ­ten as tīe (work) in con­tem­po­rary Livo­ni­an. The­se changes are also made in oth­er ear­lier texts used in this col­lec­tion.

The texts pre­sent­ed in this col­lec­tion are divid­ed into three sec­tions:  folk­lore, poet­ry, and essays/articles.

The folk­lore sec­tion con­tains folk songs, leg­ends, sto­ries, and proverbs.

The study and col­lec­tion of Livo­ni­an folk­lore began rel­a­tive­ly late. In 1846, the Finnish lin­guist and his­to­ri­an, mem­ber of the Peters­burg Acad­e­my of Sci­ences, Johann Andreas Sjö­gren (1794–1855) began this work, and it was con­tin­ued by Emil Nestor Setälä (1864–1935), who vis­it­ed the Livo­ni­ans in 1888 and 1912.

In the 1920s and 1940s Livo­ni­an folk­lore was pri­mar­i­ly col­lect­ed by lin­guists from Esto­nia. Fore­most among them, the Finnish lin­guist and pro­fes­sor from Tar­tu Uni­ver­si­ty, Lau­ri Ket­tunen (1885–1963) and the Esto­ni­an lin­guist and folk­lorist Oskar Loorits (1900–1961). Livo­ni­an folk­lore has also been col­lect­ed by oth­ers, among them the com­poser Emil­is Mel­ngail­is (1874–1954).

Livo­ni­an folk songs have many vari­ants, some of the­se are found in this col­lec­tion.

This col­lec­tion con­tains typ­i­cal Livo­ni­an sto­ries about wed­dings at the bot­tom of the sea, about blue cows, were­wolves, and the souls of chil­dren who died before their time. The leg­ends describe places and events in the ter­ri­to­ry inhab­it­ed by the Livo­ni­ans.

The proverbs are tak­en from a col­lec­tion of Livo­ni­an proverbs pub­lished in Tallinn, Esto­nia in 1981. The Tallinn col­lec­tion con­tains 2045 proverbs gath­ered between 1846 and 1978. The short­est and most eas­i­ly under­stand­able of the­se proverbs were cho­sen for this col­lec­tion. The names of the peo­ple each proverb was col­lect­ed from are also given. Unfor­tu­nate­ly, in the source texts the names of the­se per­sons were not always writ­ten accu­rate­ly (espe­cial­ly in E. Setälä’s book). Today it is prac­ti­cal­ly impos­si­ble to attempt to cor­rect the spelling of the­se names.

The poet­ry sec­tion pri­mar­i­ly con­tains the poet­ry of the most notable Livo­ni­an poet Kōr­li Stal­te (1870–1947) and that of a few oth­er Livo­ni­an poets. Two reli­gious songs from a col­lec­tion com­piled by K. Stal­te are also includ­ed.

The essay/article sec­tion con­tains short sto­ries, nar­ra­tives, as well as trans­lat­ed works. The greater por­tion of the­se arti­cles are tak­en from the Livo­ni­an text anthol­o­gy com­piled by Pētõr Damberg (1909–1987), which has become a dif­fi­cult text to find. Arti­cles from the Livo­ni­an news­pa­per “Līvli”, pub­lished between 1931 and 1939, are also includ­ed. The arti­cles are not always signed with the author’s name. On occa­sion the authors used pseu­do­nyms which are dif­fi­cult to deci­pher today, so this was not attempt­ed.

The essay/article sec­tion ends with Edgar Vaal­ga­maa — Vol­gan­skis (1912) trans­la­tion of Mar­t­in Luther’s “Small Cat­e­chism”.

In the intro­duc­tion there is also a descrip­tion of the Livo­ni­an alpha­bet and its dif­fer­ences from the Lat­vian alpha­bet.

At the end of the book there is a bib­li­og­ra­phy with a key to the abbre­vi­a­tions used to denote source texts with­in this col­lec­tion.

I would like to thank Tõnu Kar­ma, the head librar­i­an of the Library of the Sci­ences at the Uni­ver­si­ty of Latvia for his assis­tance as well as the sup­port in pub­lish­ing this book from the employ­ees of the Learn­ing Mate­ri­als Divi­sion of the Nation­al Min­istry of Edu­ca­tion of the Repub­lic of Latvia.

I hope that this col­lec­tion will help to fill the need for read­ing books nec­es­sary for learn­ing Livo­ni­an.

The Edi­tor  (Val­da Šuvcāne)

(trans­lat­ed from the Lat­vian by Uld­is Balodis)

 

The Livonian Alphabet 

A a, Ā ā,  Ä ä, Ǟ ǟ, B b, C c, D d, Ḑ ḑ, E e, Ē ē, F f, G g,
H h, I i, Ī ī, J j, K k, L l, Ļ ļ, M m, N n, Ņ ņ, O o, Ō ō,
Õ õ, Ȭ ȭ, P p, R r, Ŗ ŗ, S s, Š š, T t, Ț ț, U u, Ū ū, V v,
W w, Y y, Y y, Z z, Ž ž.

Livo­ni­an uses Lat­in let­ters. There use dif­fers in cer­tain respects from that found in Lat­vian.

1)  The let­ters c, f, h, w, y are no longer used in Livo­ni­an writ­ing, and are only found in for­eign words and bor­row­ings.

2)  In Livo­ni­an, the sounds which are rep­re­sent­ed in Lat­vian by the let­ters c č, are writ­ten in Livo­ni­an as ts, tš.

3)  The Livo­ni­an alpha­bet con­tains sev­er­al let­ters not found in Lat­vian:  ä ǟ, which are pro­nounced like the Lat­vian broad e ē sounds (läb — win­dow, pǟ — head);

The õ ȭ sound is a lit­tle bit hard­er than the Rus­sian ы.  To pro­nounce this sound, the mid­dle part of the tongue is lift­ed up towards the roof of the mouth.

4)  The let­ters y ȳ and ö ȫ found in old­er Livo­ni­an texts are no longer used, instead the let­ters i ī and e ē are used in their place.

5)  Vow­els are length­ened with a line above the let­ter (as in Lat­vian).

6)  Con­so­nants are soft­ened with a com­ma under the let­ter.  Unlike Lat­vian, Livo­ni­an con­tains the let­ter ḑ (instead of ģ) and the let­ter ț (instead of ķ).  Livo­ni­an also con­tains the let­ter ŗ.

(trans­lat­ed from the Lat­vian by Uld­is Balodis)

 

Folklore

Folk Songs  

Īrki, tūo sa ūnda jūrõ
pišk­ist roud­ist rat­tõdõks,
leb kuo­da, leb tuba,
leb äl pǟnal­iz.
NLK, 21.lp.        Piza, Līž Grīn­pǟvik.

Kus sa lǟd, Māŗi neit­st,
kuldi lūdõ kāi­nalõs?
ma lǟb Māŗõn tub­bõ pūstõm,
Māŗõn tul­bõd kuld­ist viešõd.
Se ju äb ūo kuldi lūdõ,
se um kõv aļļi oksa.
NLK, 23.lp.        Īra.

Kus sa lǟd, lotšak­ibar?
ma lǟb krūogõ voltõ jūom,
pišk­ist neit­sõdõks daņtšõm.
NLK, 23.lp.        Ūžk­i­la, Trīn Jei.

Doļ doļ, māņika,
pitka vīzõ jāl­gas,
vaim duņtš kil­gsõ,
trīk­lō­da kāi­nalõs.
NLK, 24.lp.        Īra, Lība Adamson.

Jema lekš aitõ,
ma lekš jeman taga,
jema min āndiz kakkõ,
kak ma āndiz tou­võn,
tōvaz min āndiz ainõ,
āina ma āndiz nīemõn,
nīem min āndiz semḑõ,
semḑõ ma āndiz kaššõn,
kaš min āndiz laps,
laps ma āndiz tam­mõn,
täm min āndiz tõr­bidi,
tõr­bõd ma āndiz vepšõn,
vepš min āndiz spekkõ,
spek ma āndiz leišõn,
leiš min āndiz kēv,
kēv min āndiz nāgõ,
nāg ma āndiz zīḑõn,
zīḑ min āndiz krīzdõg,
ma sīe krīzdõg pidiz
jara lupat lupatõks.
NLK, 25.lp.        Īra, Prits Grīn­feld.

Tika boka kān­gar pǟl,
roudi tara immõrk­ouț,
suž īek­iz iļ tara,
mūrdiz jāl­ga kațki.
NLK, 27.lp.        Kūolka, Rosen­feld.

        Lejavõ­tamd loul.

Tšitšōr līndõd, nūzigid ilz,
ni täd āiga um ilzõ nūzõ!
Okšid, sudud mūzõ mõt­sõ,
jõvad lūomõd mäd­dõ mõt­sõ.
Liebist lies­tad mäd­dõ mier­rõ,
vōilist lies­tad mūzõ mier­rõ.
Jõvad puošid mäd­dõ kil­lõ,
slikțõd puošid mūzõ kil­lõ.
NLK, 43.lp.        Ire.

Tšīr­linkist lōlabõd,
lem āiga tulub,
ūd, ǟma, kuk­iļd,
mina lǟb kaŗŗõl.
NLK, 31.lp.        Ūžk­i­la, Trīn Jei.

Vīmõ sad­ab ama pǟva,
kāŗa­paintõ itkub:
sēļ­ta, sēļ­ta, ārmaz pǟva,
ku se õva vežki sēļtab.
Ni ju sēļ­tiz knaššõ pǟva,
kāŗa­paintõ nagrõb:
oho­ho a knaššõ pǟva.
NLK, 32.lp.        Sīkrõg, Ker­ste Val­gand­sk.

 

Legends and Stories

Reb­bi ja kõps.

Reb­bi ja kõps kõrd lekštõ pids riekkõ.  Kõps kiz­iz rebiz käd­stõ:  “Mikš se nei um, ku sa jega kõrd vaņtļõd tēgiž, až midegõst tšäbikšõb?”
“Se um sīestõ”, kītiz reb­bi, “ku min­nõn äb ūot sīl­mad tabar tutkamõs”.
“Bet mikš se nei um”, kiz­iz nei īž reb­bi kõps käd­stõ, “ku sa alz īekõd iļ riek?”
“Se um sīestõ”, kītiz kõps, “ku ma äb päz riek aldõst leb­bõ”.  Nei se nīž siz lop­ub.
JL, 5.lp.

Siga tam allõ.

Kõrd siga tingõs nur­mõ lekš sūr tam ala.  Ta līediz sǟl pǟgiņ tõr­midi ja sei nēḑi nei jen­nõ, ku jemiņ iz sȭi­ta.  Siz ta paņ mag­gõm.  Ku ta voļ jõvagid kōgiņ mag­gõn, ta nūz­iz ilzõ ja īrgiz tam immar mādõ tingõ.
“Mis sa täsa tīed?”  nutiz kār­naz, kis kik­iz tam oksa pǟl.  “Až sa tingõd tam­mõn jūrd paļļõks, siz ta kūjõb jara”.
“Laz ta kui­jõg, ku ta tāb”, kītiz vastõ siga, “min sīestõ äb ūo mingist murtõ.  Min­nõn set um vajag tõr­midi äb sug­id tam­mõ.
“Mis sa rõkandõd, sa jämp!” siedaig sāņõ kān­datõn raḑļiz täm vastõ.  “Ku sa sȭi­tak­st eņtš nik ilzpēḑõn nustõ, siz sa kil nǟk­st, ku tõr­mõd āt min kaza­tõt”.
JL, 7.lp.

Reb­bi ja krūz.

Voļ väg­gi kīe­bi āiga. Tīerovz jelistõ nurm pǟl. Nän­tõn voļ väg­gi sūr jūomiz nǟl­ga.  Peri­nai tuoi sūr krūz täud appõnt rokkõ tīerovvõn jūodõbõks.  Lȭi­nagstāi­gal amad lekštõ kuo­daj ja unist tija krūz nurm pǟlõ.  Sug­iz sūr tōvaz.  Se pūgiz krūzõ ja krūz ūgiz jamdiz īelkõks kui ul.  Mõt­sast pugiz ulzõ reb­bi.  Ta neiz krūzõ ja kūl­iz sieda mär­rõ.  Ta mõtl­iz, ku krūzõs um louv ja tāž juba ailõ tāgiž.  Bet vel ikškõrd vaņtl­iz nei jõvist:  äb, krūz īd set līb, äb lī mingi louv.  Ta sai krūz pǟlõ kõz­izõks, kui se nei võib tǟn­da nar­rõ, ja tāž krūzõn iļ sīe andõ vastõ.  Ta paņ krūz kāņim eņtšõn kag­gõlõ ja vīž jougõ upan­tõm.  Krūz lekš vieta tǟdõks, vajiz pūo­jõ ja viediz reb­bist ka eņtšõn īņõ.  Kil reb­bi tei jõvḑi mēļi:  “Krūžki, krūžki, u sa naļļõ sug­id äd mūoš­ta?”  Krūz naļļõ iz nūoš­ta, ja rebizõn ka voļ upandõmõst sīen īņõz jara.
JL, 12.lp.

Kāma ja lies­ta.

Īd ūodžõl kāma pūtiz lies­tan vastõ ja tēriņ­tiz:
“Jõvvõ ūomõgt, lies­ta, vändisū.  Kus siz sa ni lǟd?”  Lies­ta, kīen seļļi tēriņ­timi iz ūo sug­id mīel pier­rõ, kītiz kāman nei vastõ:
“Jõvvõ ūomõgt!  Mis sa sīestõ tād, kāma, kram­misǟl­ga?”  Kāman sug­id se iz ūo mīel pierõ, ku lies­ta täm­mõn nei kītiz vastõ.  Ta iz mūoš­ta ka lies­tan jemiņ midegõst kītõ ja lekš ūigali eņtš riekkõ.
JL, 8.lp.

Tika ja reb­bi.

Tika rebizõks molmõd voļtõ kõrd sad­dõnd tõvvõ oukõ, kustõ ist võitõ päz­zõ ulzõ. Per­izõks reb­bi, kis jega kõrd um blēḑ ja koval, paņ jed­dõ seļļiz nõv.  Ta kītiz tikan nei:  “Ni ma tīed­ab, kui mēg päz­zõm ulzõ.” — “Kui?”  kiz­iz tika.  “Nei,” kītiz vastõ reb­bi, “ku sa nūzõd tag­gist jāl­gad pǟlõ pistõ, tigad eḑḑist jāl­gad vastõ ouk saiņḑi, ma astab sin sārad pǟlõ, īekõb aiz ulzõ ja vied­ab sin ka ouk­stõ ulzõ.”
Tikan iļ seļļiz nõv voļ jõva mēļ.  Ta tei nei, kui reb­bi kītiz.  Reb­bi, sānd īž ulzõ, sug­id iz murt iļ tika.  Ta set kēļš­tiz īd, ku tika tǟn­da iļ pietamiz skēņḑiz.  Ta kītiz:  “Až sin­nõn, tika bāb, volks nei jen­nõ mīeldõ, kui pitkad āt sin abbõnd, siz sa ka volk­st ouk­stõ ulzõ päz­zõn.”
JL, 55.lp.

Vana āiga usk.

Īd peri­naizõn um vond nei.  Ta um lǟnd lešti rakandõm ja um võt­tõn pišk­iz laps eņtšõn īņiz.  Kure sieda um nǟnd.  Īezõ, ku amad attõ mag­gõnõd, peri­nai um kūlõn, ku ikš grōbštõb kõmar ukš jūs.  Ta nūzõn ilzõ, um võt­tõn pirg tūl­da ja lǟnd vaņtļõm, kis sǟl um.  Neiku peri­nai tīend uks vāldiņ, nei sūr mus­ta rišt­ing um vien­nõn uks jūst jara.  Se um vond kure, kis um tānd peri­naiz laps jara võt­tõ ja pān­da sīen azmõz min­giz mū laps.
Tuoiz pǟvan peri­nai um lǟnd tegiž ulzõ lies­tadõks jelam, aga ni ta um pand pišk­iz laps sūrim­izõn sil­lõ molmõd kädudõks vizas pidam, algõ kure sǟgõ lap­stõ käd­nd vaist ulzõ.
“L”, 1934.g.augusts.

Lūž pivakuo­da.

Krinkiļ vanaǟ­ma īrgiz min­nõn nīžõ, ku täs Lūžõs ka um vond pivakuo­da.  Ma kiz­iz:  “Kus siz?”  Ta kītiz, ku sǟl Dūtš sūr mäg allõ ȭdõg­pūol jougõ um vond piški pivakuo­da.  Aga siz ku tuļtõ ne rūotšlist tǟn siz­zõl, ne āt artõnd pivakuo­da jara, nei ku midegõd ka äb ūo īend pǟlõ.  Sǟl, kus um vond se pivakuo­da, vel paldiņ um seļļi kuordi kūož.  Jed­sõ rūotšõd suod­dõ rovz āt pan­nõd amad pivakuo­da õbdist ja kuld­ist ažad ja bikard īdõ pit­tõ ja vai­jtõnd jougõ jara.  Pier­rõ suod­dõ kõrd pids jougõ breḑḑõnd kakš polakõst:  Jaņi Ernestovski ja Sūo Pētõr.  Nei ikš nut­tõn:  “Vaņi, kus pit!”  Ni tun­nõd vel munt ka jūrõ, viertõnd pit kūolta pǟl, tīenõd vāldiņ ja nǟnõd, ku se um täuž õbdõ ja kūl­da ažḑi.
Tund jūrõ Lagdõ iza voi iza­iza, võt­tõn pit, nustõn ratiz ja vīnd Puoip baronõn.  Sīe jed­st baron um vēļõn täm­mõn eitõ ūd kārand — paldiņiz Lagdõ kārand.  Nēšti bikarist ja rīstist voļt pivakuo­da rīštõd vel Piza pivakuo­das.
“L”, 1938.g.jūlijā.                        Pizanika.

Erman­brik kārand sug­gimi.

Kim kazamtõ tāgižpēḑõn um vond sūr tōvaz.  Sīe tou­võks tuļ aigõ ikš sūr zviedõr kuoig.  Munt upan­dis­tõ jara, bet kaptein ikšig­giņ um izglōibõn.  Ta um tund tǟnõ, võt­tõn īd līvõ neit­st naizõks, tīend tuba.  Se kuoig nim um vond “Brik”, sīest ta eņtš kārandõn āndiz nim “Brikš”.  Aga kaptein nim voļ Ǟrman.  Sīepierast siz sug­iz līekõn­im “Erman­brik”.
LT, 15. un 17. lp.  Mīl Erman­brik ja Kār­li Vol­gan­ski pier­rõ, 1943.ā.

Kui Koštrõg kila um sug­gõn.

Ku ne līvõd voļtõ Vidumās un Kur­mās māzõ tap­tõd, siz ikš piški par­ti voļ īend tǟn Kūolka nana kil­gsõ jelam.  Ne attõ jel­lõnd täsa jõvvõ jelamõst.  Rovstõ um sug­gõn emițõn.  Ne āt irgõnd kilidi nustõ:  Mus­tanum, Kūolka, Vaid, Sǟnag, Pitrõg, Koštrõg, Īre, Sīkrõg, Ūžk­i­la, Īra, Piza, Lūž.  Bet pier­rõ sieda um tund mēr.  Siz attõ kūolõnd tikkiž rovž jara.  Um īend set Sǟnagõl ikš un Sīkrõgõl ikš.  No molmõd āt kǟnõd votšõmõs rov tīe­didi ja āt leudõnd nēḑi ka.
Pier­rõ sieda āt irgõnd tūl­da rovst mūst kabalõst — Sār­māld un Suomõst.  Kakš veļļõ attõ tun­nõd Koštrõg kil­lõ.  Ikš um vond andõl­man, se um tīend eņtšõn tuba.  Tuoi veļ ka um tīend tuba tuoizõ kūožõ.  Ni ne akkõnd jelam.  Ne kakš kūožõ sābõd vel paldiņ nut­tõt:  Andõl kārand un Zūokõ kārand.
1 LL, 6.lp.

Vana skūol Koštrõgõl.

Ama ežmi skūol täs rān­das līvõdõn um vond Koštrõgõl Zuonkõ kārands pišk­izõs tubas.  Baron um pand sīņõ sak­sa skūolmēstõr nimkõks Sakalovski.  Ta um opatõn polakõdõn sak­sa kīeldõ, kēratõ ja rēkõ.  Tal­lõ per­imīe pūo­gadõn um vond lēmist skūolõ.
Min tāți voļ Ireld Taizõl pūo­ga Pētõr Damberg.  Ta voļ sindõn kādõks sada kuolmkimdõ neļļõs āigastõs, kuolmkimdõs augustõs.  Tāți ka lekš Koštrõgõl skūolõ.  Mā jela­ji tāți iz ūo, ta pūriļ­tiz mier pǟlõ.
LT, 27.lp.            Kristīn Dem­berg pier­rõ, 1943.ā.

Kui Kūolka nana um sug­gõn.

Ma um kūlõn, ku Kūolka nana voļļi sieda vīțõ sug­gõn:  Kure um võt­tõn Tijabõr mägstõ kuolm siļtǟ­ta jȭg­ta.  Kakš kõrd kure um joudõn kǟdõ.  Ku ta um kuolmõz kõrd lǟnd, ta um joudõn sādõ Ūdtämšt sāņõ. Ku ta um sānd sǟl, siz Ūdtämšt kik um loulõn.  Kuren pier­rõ pūolīedõ äb ūo brī jemiņ kǟdõ.  Sīepierast täm­mõn se kuolmõz siļtäuž um īend sīņ Ūdtämšt jūrõ.
Ku kure volks joudõn amad kuolm kõrd kǟdõ, siz volks sug­gõn kūja nana Domesnest Abrigõz iļ mier iļļõ.
NLK, 382.lp.        Vaid, Jāņ Berthold.

Dievõ jāra.

Ikš kõrd um tund ikš rat­stāji vāl­da ibizõks rat­stõ un kītõn rovvõn, kis āt jel­lõnd āinaks, laz ūrgõgõd, ūrgõgõd, ku jāra tulab.  Kis attõ pūzõ astõnd ilzõ, ne attõ upandõnd jara, kis attõ lǟnõd jaran­diz, ne attõ īenõd jel­lõ.
Siz se jāra um tund Sūrsūost ulzõ un um eitõn tuoizõ kūožõ Mus­tanum kila jūr.
Pier­rõ, ku ta sai ulzõ lask­tõd, siz um tegiž võt­tõn eņtšõn īd vāl­da ibiz īņõ.  Ne attõ viedõnd pūḑi, kūolta um sad­dõn siz­zõl un um võt­tõn sīe ibiz īņõz.
NLK, 382.lp.        Kūolka, Stāler.

Didrõk, Nika ja nūorizand.

Didrõk Nikaks voļt kakš seļļist kil­amīestõ, kis sag­gõld krūogõ lekš­ta.  Krūogõ um kure pivakuo­da; kis sag­gõld krūogõ lǟb, lǟb sag­gõld kure lātõl.  Kis sag­gõld kure lātõl lǟb, sīe ta pid­ab eņtšõks.  Didrõk Nikaks lekštõ sag­gõld krūogõ.  Jega kõrd ne īņi ist lǟd, tämȭdõn ne voļt kub­bõ gaḑḑõnd.  Krūogõs brāndõļ glāz jūs āiga lǟb lītõld, ja kakš kil­amīestõ mit­tõ­sug­gõ ist maņņõt, ku juba voļ pūolīe ku ne krūogõst lag­ist.
Ēļamäg allõ nänt kād jūrõ sug­iz vel kuolmõz.  Jūomiz pǟsõ Didrõk Nikaks mit­tõ­sug­gõ iļ sīe ist mõtlõt, kust ta sug­gõn um.  Ne set neist, ku ikš nūorizand lǟb nän­tõn īņi ja nän­tkõks rõkandõb.  Ja kui ta mūoš­tiz rõkandõ!  Ama, mis ta kītiz, voļ mäd kād kil­amīedõn nei mīelpierast, ku ne ist võit lop­tõ tǟn­da kūlõ.
Nūorizand set nīžiz, ja täm nīžõdõn iz ūo lopandõk­st.  Amustõ nän­tõn juba volks vond kilas volmõst — kil­lõ iz ūo.  Ni ei mīedõn vȭrõs­tiz sidam all.  Vel jõva irg lǟnõd, Didrõk iz sõi­ta emiņ vāgiž pīlõ ja nutiz:  “Pițki, zēviļ, ni äb ūo emiņ rik­tig!”  Kui ta nänt sõnad “pițki ja zēviļ” voļ kītõn, nei nūorizand kadiz jara, neme volks mā siz­zõl lom­mõn.
Ni sadiz mīedõn nei ku kat sīl­mad jed­st jara.  Ne neist, ku ist ūot emiņ riek pǟl, aga lekš­ta pids mõt­sõ.  Ne ist tīedõd ka emiņ, kus pūol volks lēmist, ja nei ku īe voļ pimdi, siz istist sīesõ eņtšõ kūožõ māzõ, kus ne voļt, ja eit mag­gõm.  Tuoiz ūoņdžõl, ku ne vīr­gist, voļ juba sieldõ.  Ni Didrõk Nikaks neist, ku ne voļt mag­gõnd Pēter­jāra kūolta pǟl.  Volk­st ne īezõ vel mingist samud lǟnõd, siz ne volk­st jar­rõ sad­dõnd.  Nän­tõn raba­g­iz mīelõ, ku nūorizand voļ vana kure īž, kis tāž nänt jengõ sādõ.  Kure kārtab sõņdi “pițki ja zēviļ”.  Ku Didrõk nei nutiz, nūorizand ildīņ kadiz jara.
“L”, 1937.g. mai­js.  Dr.O.Loorits rān­das kub­bõkūoŗdõt rīžist.

Piva pǟr­napū.

Kur­mās, Vǟn­ta aprinkõs Puoip nuo­vadās Ants jogaigās um ikš piva pǟr­napū.  Sǟl vanad rovž āt pālanõd Jumaldõ.  Ne mūrdõnõd sīest pǟr­nast okšti, ētanõd jog­gõ ja seņtš āt pālanõd Jumald, kuņtš ne oksad āt lǟnõd vast õvvõ.  Ku se oksa um lǟnd vast õvvõ, siz ne zakūd āt īž eņtš suo­daväg­gõ irgõnõd tap­põ.  Se kūož, kus ne āt tap­plõnõd, um vīž ver­stõ piva pǟr­napūst.  Sǟl um ūrga, se sāb paldiņ nut­tõd- Vierūr­ga.
Se um iļ sīe āiga vond, ku Ānger­münd nīn (Rīn­da) un sānd jara lastõd.  Ku ne rovž äb võik­stõ Jumald nuopal­lõ, siz se suo­da volks tund Dūoņig nīn jūr — nēļa ja pūol pīl­gõmt veitõ — ja sīe ka jara artõn.  Bet Dūoņig nīn um paldiņ nǟdõbõks.
NLK, 391.lp.        Īra, Didrik Damberg.

Kīl­makǟn­gad.

Ikš kõrd ikš mīez um tund pids riekkõ īe sidam āigis.  Ta um istõn īd vana rān pǟl ja smēkõn pīpõ.  Siz attõ tun­nõd nei jen­nõ pišk­izi läpši, nei jen­nõ, ku ta äb ūo nuolug­gõn.  Ne attõ lǟnõd rištõ täm­mõn iļ riek.  Mīezõn um vond väg­gi irm.  Ta tien­nõn Jumald, ku ta sānd eņtš kuo­daj.  Sǟl ta siz um mag­gõn ruja tiera nädīļ.
NLK, 372.lp.        Īra, Didrik Belt.

Kimkǟn­gaļi ertlõb vīlkatõ.

Se um vond nei.  Piški Mik­iļ lǟnd kõrd kuolm ibizõks — siņņiz, mus­ta ja bǟrõks — īezõks pīegiļõ ja pug­gõn kīņ pǟlõ mag­gõm.  Sīe­sag­gõl mõt­sas um vond pǟgiņ vīlkatõkši ja suži.  Puois vond vel virgsõ ja vodlõn mūḑi piegiļnikidi.  Īd kõrd­kõks ta kūlõn allõ irm­list mär­rõ ja kär­rõ.  Ta mõtlõn eņtš mīel­sõ, mis sǟlõ kil võiks vōl­da.  Nei ikš tund jūokšõs:  tšuļļaka, tšuļļaka leb joug, ja ibist krõkšõnd.  Siz ikš grēbõn kīņ pǟlõ ilzõ.  Puoisõn um vond nei irm, ku ta äb ūo tūoḑõn immõr ka vaņtļõ.  Ta sieldõ nǟnd, ku ilzõ­grēbi­ji istõn kīņ līk­sõ, jāl­gad tänkõnd māzõ ja jāl­gadõks ta ertlõn vīlkatõk­st.  Se īekõn allõ ja tānd sādõ jāl­gad käd­dõ.  Kimkǟn­gaļi set nustõn alz ītõ ja tegiž tūois­ta jal­gõ ja nut­tõn:  “Kutš ärr!  Kutš ärr!”  Nei ta sǟlõ när­rõn sieda vīlkatõk­st kōgiņ aigõ.
Puoisõn vond väg­gi irm.  Ta um mõtlõn, ku siz täm tutkam jūsõ um, až kimkǟn­gaļi sāb teutõ, ku ta um sǟlõ illõ.  Mis ni laz tīegõ? — Sǟl īž täm kil­gsõ vond kaņdžpū.  Puois võt­tõn nei lougõ, lougõ sīe.  Ku se kimkǟn­gaļi tegiž nustõn īd jāl­ga ilzõ ja ertlõn vīlkatõk­st, nei ta siskõn jūond­kõks kimkǟn­gaļizõn kandžpūkõks säl­gõ.  Se sad­dõn ildīņ dagaržpēḑõn māzõ ja sad­dõs vel ouŗõn:  “Ku ma sieda volks tieudõn, ku sa sǟlõ kīņ pǟlõ ūod, siz sa vaļmõz volk­st vond!”  Bet vīlkatõks sad­dõn kimkǟn­gaļizõn sīlmapilk­sõ säl­gõ ja kīskõn tǟn­da nar­mõks.  Puois illõ set kūlõn, ku vīlkatõks nõržõb:  “ņärr, ņärr, ņärr.”
Ibistõn vīlkatõks äb ūo tīend mit­tõ midegõst.
Piški Mik­iļ pug­gõn kīņ pǟldõ māzõ, sānd ibist käd­dõ ja rat­sõn kui tūļ kuo­daj.  Nei puois vond var­ald var­rõ kuon­nõ.  Per­imīen vond jõva mēļ, ta vēļõn Mik­iļõn vel mag­a­tõ.
JL, 26. lp.

Kik ja kana.

Ikš kik ja kana attõ broutšõnd leišõz.  Kik um tīend rat­tõd pun­nist kȭrõdõks, pand seis īrõ jed­dõ.  Siz ne attõ istõnd sil­lõ nēši rat­tiz ja broutšõnd īd kabal.  Um tund vastõ kaš, kis um pal­lõn, laz tǟn­da võtag pǟl.  Kik um kītõn, algõ istag jed­dõ, bet tagan.  Kik kītõn:  “Jed­st sa võid sad­dõ māzõ, bet nei sa vōi­da, ku sa min pun­nist kȭrõd äd tīe pask­izõks”.
Ni um tund ikš paŗ, se um istõn pǟl.  Vel um tund nõg­gõl, pǟnõg­gõl ja kana­mu­na, siz um tund vel käd­kiv, se ka istõn pǟl.
Siz ne attõ broutšõnd uņta­pa­ji beḑḑrõ sāņ, sǟl attõ lǟnõd sil­lõ.  Īrõd attõ brotšõnd rat­tõd kīņõ.  Kana kikkõks attõ lǟnõd vord pǟl, paŗ um lǟnd vied­baļļõ, kaš lǟnd āj sūzõ pǟnõg­gõl ēņtš­ta sproudžõn rai­jõ, umblõtõb­nõg­gõl — paḑḑõ, kana­mu­na sīl­madāŗõn sil­lõ.
Ni um uņta­pa­ji tund kuo­daj.  Ta um lǟnd āj sūzõ pīp tūl­da sām.  Kaš um eitõn sīl­mad tūgidi tǟdõks.  Siz ta um lǟnd vied­baļļõ piez­zõm, se paŗ um tǟn­da tīend kažizõks.  Ni uņta­pa­ji um tund tub­bõ sīl­madārnõ jūr pūstõm, bet sǟl kana­mu­na um tīend täm­mõn sīl­mad tǟdõks kana vīrist.  Ta um tīend sīl­mad viz­zõ ja istõn rai pǟl.  Ni se pǟnõg­gõl um tǟn­da siskõn.  Uņta­pa­ji um sānd kõz­izõks ja um lǟnd lovvõl laskõm mag­gõm.  Ni se umblõtõb­nõg­gõl tegiž um siskõn tǟn­da.  Siz uņta­pa­ji um lǟnd ulzõ ja käd­kiv um ukst pǟldõ sad­dõn ja rab­bõn tǟn­da jara.
Siz ne attõ jel­lõnd amad sǟl ja jelabõd vel paldiņ.
NLK, 82.lp.        Kūolka, Ans Kovits.

Mīez ja nai.

Ikškõrd mīez um võt­tõn nāis­ta.  Ta um īd āigast jel­lõn kubs, siz ta vīnd eņtš naizõ naiz iza jūr ja kītõn, ku ta tǟn­da äb tā.
Naiz iza kizub:  “Mikš sa äd tā?”
Mīez kītõb:  “Ta äb kūl mīn­da, ta tāb vōl­da iļ min iļļõ”.
Naiz iza:  “Seļļist āt it amad naist”.
Siz naiz iza ānd­ab täm­mõn īd sūr rētš täud kana­muņḑi, īd sūr ērzõl ja īd kēv.  Laz ta broutšõg immar ama īlma.  Ku ta līedõb, kus mīez um iļ naizõ iļ, siz laz ta āndag ērzõl aga kēv, kūm­bag­ist ta tāb.  Aga kus nai um iļ mīezõ, siz laz ta āndag īd muna.
Mīez um broutšõn tiera āigast, siz āt von­nõd munad tikkiž jara, kakš vel āt von­nõd.  Mīez broutšõn īdõ moizõ ja kiz­zõn, kis sīd vāļikšõb — izand aga jemand.  Izand kītõb, ta vālikši­ji.  Mīez um kītõn:  “Tul, ma sin­nõn ānd­ab īd ibist, min­giz sa īž tād — kēv aga ērzõl.”
Izand lǟnd ulzõ vaņtļõm.  Ta tāji sīe ērzõl, aga ta lēji kut­sõm jemand ka ulzõ, kūli­ji, mis ta kīti­ji.  Jemand kītõb, ta tāji sīe kēv.  Izand kītõn:  “Võta siz sīe kēvõ!”
Siz mīez um kītõn:  “Sīd ju izand äb vālikš, sīd vālikšõb jemand.”  Mīez andõn nän­tõn ne kakš munnõ.
Siz mīez broutšõn naiz iza jūr tāgiž.  Naiz iza kītõn:
“Ni sin­nõn um pidamist eņtš naistõ.  Sa ni neiz, ku mīez mit­tõ kuskis äb vālikš, set ku nai īd um se vālikši­ji.”
NLK, 298.lp.        Īra, Didrik Belt.

Siņņist nīemõd.

Vanast van­nõ, amnig­gõks jed­sõ ežmist Kūolka bāikõ, mäd rān­da voļ pǟgiņ tuois­tim äb ku paldiņ.  Siz vel äb ūo vond paļļidi jõugõ kȭnkidi, mis paldiņ katabõd ammõ randõ, kus midegõst äb kaza.  Siz knaššõd nītõd ja sangdõd lied­pū mõt­sad, tǟdõd vāḑiri, perņi, tāmidi kaz­zõnd mier­nai­giz sāņõ ja pū oksad, tūl­sõ likkõs, rab­bõnd vastõ lāini­di.  Pūd von­nõd nei sūrd, ku īdstõ āina­g­izõst tõvstõ um sādõt lōja.  Pūd allõ kaz­zõn pīemdõ, sangdõ rõv ja mier­je­ma sātõn mierneit­sidi kait­sõm randõ eņtš nīemidi ūomõgõd var­ald ja pǟvasi­dam āigal, ku rovšti äb ūo vond rān­das.  Siz mierneit­sõd tun­nõd nīemõdõks mā pǟlõ ulzõ, ja ne nīemõd von­nõd siņņist ku mier vež.
Siz sug­gõn, ku ikškõrd īd pivapǟ­va ūoņdžõl ikš nai lǟnd Kūolka pūolõ aga — neiku kītõb — sūrst rān­dast pišk­iz randõ maŗŗil.  Lǟd­sõ ta nǟnd Kūolka nana mõt­sas siņņist nīemõd kaŗŗõ ja kūlõn väg­gi knaššõ lōlamist arusāmõt sõnadõks.  Ta nǟnd ka lōla­jist ēņtš­ta tam allõ vaņkõ pāļš­tam.  Se um vond nūor neit­st līti pun­nistrī­plimi gūn­gaserk ja pun­ni jak sǟl­gas, paļļõd jāl­gadõks, vīr­lik­ist, kǟranist ibuk­st vāldiņ likkõnd tūl­sõ.  Ikš tuoi, mier­rõ īend paint, nǟnd nāis­ta tul­mõ ležgõl ja nut­tõn tuoizõn sieldõ līvõ kīelkõks:  “Gri­et, Gri­et, aja nīemõd mier­rõ!”  Molmõd ne rab­bõnd kuolm kõrd kädud īdõkub­bõ ja nut­tõnd vȭridi sõņḑi.  Nīemõd ildīņ nustõnd pǟd ilzõ ja rūoikõnd mier­rõ, kus kad­dõnd jara.
Set ikš sīend tuoižist rāz aigamāl.  Se äb ūo lǟnd muntkõks īdskubs mier­rõ ja ailõn kūoḑõn tuoizõ pūolõ, mõt­sõ siz­zõl.  Kāŗa neit­st kil ūkšõn nīemõn tagan, bet äb ūo sānd jemiņ käd­dõ ja lǟnd vežžist sīl­madõks mier­rõ munt nīemõdõn tagan.  Vel kōgiņ neit­sõd pīlõnd vied pīn­da pǟlõ, venkõs kežži ja dank­tõs pǟdõ.  Per­izõks nūzõnd vel jõvist kuordiz vied­stõ ulzõ ja nägțõnd mõt­sa pūolõ, siz kad­dõnd vied siz­zõl jara.  Mitikš ka nēḑi jemiņ pier­rõ sieda äb ūo nǟnd.
Ku se nai tund māŗad kūoŗŗimizõst tāgiž, siz ta lieudõn sīe mõt­sõ īend nīemõ.  Ta äb ūo mit­tõ mõtlõn ka ajjõ sieda kuo­daj, algõ kil täm eņtšõn nīemõ vond, bet se tund īž jūrõ, laskõn ēņtš­ta silastõ.  Siz nai pand krīzdõg nīemõn immar kag­gõl, ja se lǟnd täm­mõn knaššõ īņõ kuo­da sāņõ.
Nei siz siņņist nīemõd sug­gõnd ka tǟnõ kūja mā pǟlõ.  Ka Gri­et nim pier­rõ sieda tund väg­gi mūodõ.
JL, 95.lp.

Tuku — Lōz.

Tuku — Lōz um piški polakõz.  Täm­mõn um pun­ni toŗim­itš pǟsõ ja siņņist sukad jāl­gas, mis ulatõbõd pūo­last sāņõ.  Ta kǟb alz immark­ouți vīmõvāŗ kāi­nalõs.  Tuku — Lōz tulab siz, ku lap­st lǟbõd mag­gõm, ja ku ǟma lova aiga pǟlõ lōlab:
Tul­lõ, tul­lõ, Tuku — Lōz,
Min­nõ lap­sõn sīl­ma pǟl!
Siz ta kǟb sukadõks, algõ lap­st kūlõgõd.  Pišk­iz sprit­sõks ta tīlk­tõb lap­stõn unvež silmži siz­zõl.  Īd tuoiz tagan lap­st īebõd mag­gõm.  Ni Tuku — Lōz kǟb pids lap­st lovḑi ja rõkandõb nän­tõn armidi sõņḑi kūoriž.  Ta panab vīmõvāŗ lap­stõn pǟlõ.  Sieda ta tīeb nei lougõ, mīelkõks, algõ lap­st virgõgõd.  Siz lap­st irgõbõd nǟdõ knaššidi uņņi.  Tuku-Lōz lōlab lap­stõn knaššidi unlō­lidi.
JL, 28.lp.

Mier kāzgõnd.

Se tuodli nīž um sug­gõn juba amnig­gõks — vel nēši vanši aigši, ku kaļḑi mäd mier­sõ voļ vond nei pǟgiņ, ku iza izad āt nēḑi vejjõnd set īdkȭrdal­ist võrgõdõks pǟgiņ jemiņ äb ku mēg paldiņ.  Siz vel äb ūo vond Kūolkas bōik, äb ka mier­sõ likkõnd “štīmõrd”, kis eņtš märaks paldiņ ädagtõbõd kaļḑi.  Siz äb ūo vond ka nēḑi sūŗi tou­vidi ja lāini­di, kis paldiņ viskõbõd lājad immar ja artõbõd tikkiž võrgõd jara.  Siz āt von­nõd knaššõd, vondzist āigad, kus knaššõd kievad pǟvad ja lem­mõd sigži īed voļtõ pivastõnd muin­istõn lūo­midi.  Kalamīed voļtõ eņtš pālandikšis ovtõnd mier­jem­mõ ja tūonõd täm­mõn pivas­tiz oppiŗi.  Sīestõ ka mier­je­ma voļ võt­tõn kūoḑõn mäd rān­da eņtš kuod kūožõks, tīend tǟnõ lainõd rip­põ eņtš nīnõ, jel­lõn sīdš äbsiegdõt arm­sõ ja voņtštõn kalamīedõn rikkidi lūo­midi.
Siz, sīel muiniz āigal, īd vana līvõ rov kalamīen vond sūr voņ nǟdõ eņtš sīl­madõks mier­jem­mõ ja täm nīnõ allõ, tõvas lāinõd sil­sõ, ja se vondzi kalamīez vond kūoḑõn mäd kila līvõ pūo­ga.
Īd pivapǟ­va ȭdõn, nei sigž pūolõ sõvvõ vond imlis­tiz vaga āiga amas rān­das.  Mier voļ vond sildzi ja paistõn nei ku spīegiļ, mitikš laint ka iz ūo vīerõn vied pīn­dal.  Mäd kilas siz kakš van­nõ kalamīestõ rõkandõnd lǟdõ īezõks mier­rõ.  Ne ist ūotõ pan­nõd tǟdõl pivvõpävvõ, sīestõ ku nän­tõn voļ vond kalad pūtõks.  Ne ajjõnd eņtš lõja mier­rõ kūoḑõn sīe eņtš ūrga kūožõs, kust vanast pivakuo­da voļ vajjõn mānal­lõ, ja kus vel paldiņ kūlõb kīe­lad kil­lim­ist vied allõ.  Molmõd siz sõidõnd ilzpēḑõn, eitõnd võrgõd siz­zõl, pal­lõnd mier­je­ma käd­stõ pivas­timist ja tānõd juba eitõ ānkaŗ pūo­jõ, laz võigõ īedõ mag­gõm.  Bet ānkaŗkieuž voļ vond līti ja iz ūo ulstõn pūo­jõ.  Ne sid­dõnd jūrõ vel tuoiz pitka ānkaŗkieud, siz laskõnd ānkaŗ tegiž pūo­jõ.  Ni se um lǟnd golatõs īd ala.  Molmõd tep­põnd eņtš pīpõd tǟdõks ja altõnd dag­gõlõks ja tuluk­sõks tabak palam.  Vāņ, vanad kalamīedõn um seļļi kītimi:  ku sa ūod pīp täud tabakõ tijaks tūgtõn, siz um paraz āiga vaņtļõ võrgidi.  Ama leb­bõl mier­sõ um vond seļļi imli, eņtšvīți sield­õm.  Äb sug­id seļļi, kis tīetõb tōvast ja mis kalamīedõn vond jõvist tundtõb.  Se um vond seļļi, mingist ne ist ūotõ vel kunag­ist nǟnõd.  Kalamīedõn pier­rõ sug­gõn seļļi eņtšvīți mojjimi:  sidamsõ nän­tõn vond seļļi tundimi nei ku alz pivapǟ­va ūomõgõd lātõl lǟd­sõ.  Molmõd ne āt von­nõd veg­gist tīemied, jegakõrd ežmist mier­sõ ja per­rist aigas, bet täm­põ nän­tõn tīe sug­id iz ūo vond mīel pier­rõ.  Rāz aigõ vejjõnd, ne laškõnd lai­jõ pitkaliz novvõm.  Ikš nēšti jed­mõl­iz īezõ voļ sānd veitõ mag­a­tõ ja irgõn ildīņ krōkšõ, vaildõst leb un vied­dõs pīp­stõ — pops, pops.  Tuoizõn iz ūo uņ tund.  Ta um vond ka seļļi kilti­ji.  Mik­iļ vond täm nim.  Piga jega kõrd ta võt­tõn eņtš kānd­la iļ īe mier­rõ īņõ.  Ka sīe kõrd se vond īņõ.  Pušnikan mag­a­ts, ta siz irgõn kiltõ muragliži ja rȭm­liži kalamīe lōlidi, nei ku mier ka kūldõs īend kil­timiz pier­rõ muraglizõks ja rȭm­l­izõks.  Ja ku kil­timi per­izõks lop­põn, siz ka mier um īend vagaks, nei vagaks, ku lāja iz ūo mit­tõ rāz ka likkõn.
Sǟl īd kõrdõks vanamīez nǟnd, ku seļļist kabal lāja jūstõ jara nūzõn vāl­dast vāstõ ulzõ ikš knaš pǟ, siz kag­gõl ja keja.  Per­izõks vond nǟdõb naist­pūoļiz keja.  Um vond juba pimdõ, bet naist­pūoļiz immar um paistõn imli val.  Mik­iļ um võind sieldõ nǟdõ naist­pūoļiz knaššõ tieg­gõ.  Se um vond nei knaš rišt­ing, mingist ta kunag­ist ka iz ūo vel nǟnd.  Täm­mõn von­nõd pitkad, valdzik­ist ja kǟranist, nei ku lainõd, ibuk­st.  Ne āt von­nõd puskan­tõt pǟr­lõdõks ja ēļmõdõks.  Sieldõ võind nǟdõ täm valdzik-mier­aļļidi āriņi ja väg­gi valdõ ežārõnt pun­nist kēradõks — vāldim ku amad puŗŗõd īlma pǟl.  Vanamīez sieda nǟd­sõ, ädagõn jara, tānd ajjõ ka eņtš pušnika ilzõ.  Siz täm­mõn rabagõn mīelõ iza izad opatõks, ku mier­sõ äb tūoḑ tuoizõn sieda nägțõ, mis īž nǟb; siz nägți­jizõn eņtšõn sug­ub mingi äbvoņ.  Ta siz ka īend vāgiž.  Imli nai tund lājan ležgõl.  Ta tēriņtõn kalamīestõ ja irgõn tämkõks rõkandõ.  Täm ēļ kil­lõn nei īž knaššõ ku Mik­iļ kānd­la.  Nai kītõn, algõ Mik­iļ kārtag.  Ta voļļi mier­je­ma, kis kalamēḑi juba lap­sõld ǟltõn lāinõd pǟlõ ja pivastõn amḑi, kis nägțõb täm­mõn ovvõ opõrõks.  Bet täm­põ vied allõ voļļid täm tidarõn pǟva pūo­gaks kāzgõnd.  Ne tun­nõd paldiņ lātõld kuo­daj ja ni äb päzzi­ji siz­zõl:  kalamīed ānkaŗ voļļi kūoḑõn uks allõ, laz ni kalamīez vol­gõ nei jõva, tul­gõ nus­tam sīe sǟldõst jara.  Ja ta kut­sõn Mik­iļt ka eņtš tidar kāzgiņi kiltõm.  Vanamīez kut­simiz pǟlõ kītõn vastõ, ku ta mier­je­man uski­ji jul­gstiz, koks set ta päz­zõn sīņõ ala.  Mier­je­ma muidlõn, võt­tõn kalamīe käd­kuor­rõl, lagtõn ežārõndõks täm sīl­mad viz­zõ ja sīlmapilk­sõ vīnd täm lājast ulzõ mier pūo­jõ jed­spēḑõn.
Ku mier­je­ma võt­tõn Mik­iļõn ežārõn sīl­mad jed­stõ jara, siz ta um nǟnd seļļist nēmist, mingis ta kunagid eņtš pitkas igas mit­tõ kuskis iz ūo vel nǟnd.  Täm sīl­mad īenõd sougdõks ja ta när­bõn jara.  Siz tund ikš mierneit­st ja pand sīl­madārõn Mik­iļõn sīl­mad pǟlõ, ja ta võind tegiž nǟdõ.
Täm jed­sõ pīlõn nīnõ.  Se um vond tīedõt glāzist, bril­jan­tist, pǟrlist, ēļmist, națkǟngist ja mõi­tižist ažist, mingiži māpǟlõ sug­id äb ūo ja kīen ta äb ūo ka tieudõn nim­mõ.  Amad sāi­nad paistõnd leb­bõ.  Toŗnõd ja vǟrõd lāistõnd, kristal läbud pilkõnd kui tou­võ tǟdõd, rāmõd von­nõd ama tõurim­ist pǟrlist.  Nīnõ immar āt von­nõd kāznikad — ama vied alli īlma, kui kaļḑi ja lūo­midi, kil ka kalatabar­liži mēḑi ja naiži.  Vǟrõd jed­sõ pīlõnd knaššõd kōvist rat­tõd sūongist kȭrõdõks.  Rat­tis istõn nūoŗpāŗ kȭņig krūonõd pǟsõ.  Kāznikad von­nõd rat­sõl sūrd kalad sǟl­gas ama immar.  Ja tuod­stiz … nīnõ kīndõks jed­sõ pīlõn jara rūostõn ānkaŗ, mis kalamīez ildīņ viskõn jed­spēḑõn.  Dimant võțmõdõks mier­je­ma siz klõkšõn nīnõ vāldiņ.  Nūoŗpāŗ kāznikadõks lǟnõd siz­zõl, per­izõks lǟnd Mik­iļ ka.  Ni äb ūo jemiņ sõņḑi, kui laz sieda nīžõg, mingi um vond nīnõ sižali knaššõm.  Amad aigist āt von­nõd mingiži abmingiži tõuridi aždi tǟdõd.  Ama knaš ja ama tõurõz um vond nūoŗpāŗ ēḑmõz lōda jūsõ.  Ka vanamīez pandõt lōda jūrõ, kus äb ūo pūtõn itäb midegõst ka.  Vond ama sug­lim­izi magḑidi sīem­naigḑi ja jūom­naigḑi, mingiži Mik­iļ iz ūo eņtš igas kunagid mait­sõn.  Äb ūo pūtõn ka õigist rān­da rov voltõ.  Se sānd jūodõt knašist eļm bikarist.  Siz tun­nõd Mik­iļ jūrõ brūț brūt­ganõks ja pal­lõnd, laz ta kiltõg nei īž knaššõ ku lājas.  Siz ta kiltõn ka.  Mäd līvõ rov kilti­ji kiltõn siz mier­je­ma tidar kāzgiņi nei, ku amad mier rovz āt von­nõd rȭm­list ja vondzist.  Amad āt von­nõd väg­gi jõvad täm vastõ.  Īž mier­je­ma rõkandõn mäd kalamīekõks väg­gi lõp­snas­tiz.  Ta nīžõn, ku täm­mõn voļļid kuolm poigõ, kis vāļikši­jid vieta — ikš Sār­māl, tuoi Suomõs ja kuolmõz kuskiz mūsõ — kougõn.  Sīḑš, eņtš līvõ rov jūsõ, jema tānd īž mīer­da vālikšõ.
Īe sidamõl võt­tõt mier­je­ma tidarõn vāņka māzõ, mis um õlgõn ku pǟvaļiki.  Brūț siz jag­gõn eņtš tīņštõ mīmidi — imlist knašidi sērkidi, sukți, kin­didi, kāļidi ja mõi­tiži aždi.  Tikkiž um vond väg­gi pien­ti kädtīe, kīen knaššõmt vana äb ūo joudõn imlõ īd.
Brūț äb ūo unnõn Mik­iļ ka jara.  Tien­andõk­sõks iļ oppõrd ja knaš kil­timiz sīḑš kāzgõns ta mīmtõn kalamīen knaš īž eņtš kudtõt sīl­madārõn.  Tutkamõd von­nõd pun­nist kēradõks ja pun­nist nar­mõd ka von­nõd.  Seļļiži kēridi äb ūo moistõn tīedõ mitikš mā neit­st.  Īž sīl­madārõn um vond vāl­da kui lum tāla sidamtõ.  Se um vond se īž sīl­madārõn, mis­sõks Mik­iļõn pūstõd sīl­mad, ku ta vied allõ när­bõn jara.  Sīe sīl­madārõn siz ni brūț sid­dõn Mik­iļ kānd­lan immar.  Vana väg­gi tien­nõn ānda­jist.
Pier­rõ sieda mier­je­ma lagtõn tegiž Mik­iļõn ezārõn sīl­mad pǟlõ ja vīnd täm tāgiž lai­jõ.  Jumalõks jet­tõs mier­je­ma pal­lõn tīedõ ama rān­da kalamīedõn tieutõbõks, ku ta lēji sīḑštõ mäd mier­stõ jed­spēḑõn, mūzõ kūožõ, sīestõ ku tǟnõ voļļi pǟgiņ vȭridi rovšti, kis rõkandõbõd vȭrõst kīeldõ ja rīžõbõd līvõ rovvõ tulkõks ja mȭkõks.  Sīḑš irgi­jid kǟdõ ka seļļist kuoigid, kis tūgi­jid ja eņtš nīnõs armõ.  Siz ta vel kītõn, ku pier­rõ täm jed­spēḑõn lēmist līji ka sūŗi tou­vidi ja mōi­tiži äbjõvḑi aigḑi.  Kalamīed sājid pišk­izi lūo­midi ja ka mõi­tist äddõ nän­tõn līji.  Rān­da ēji jõu­gizõks ja äb kaza­ti­ji nei jen­nõ viļļõ ku paldiņ.  Bet ama sīekõks kõrd — nei mier­je­ma um viza­s­tiz tõitõn — ta tāji tegiž tūl­da eņtš rov jūrõ.  Siz ta lēji tegiž tou­võd vāgiž ja ūdstiz voņdšti­ji kalamīedõn lūo­midi.  Nei kītõn mier­je­ma õbḑi ēļ, jet­tõn kalamīe jumalõks ja rāz­iņ īd kad­dõn vied siz­zõl jara.
Vel kōgiņ vanamīez vaņtlõn, ilmõ sīl­mad pīl­tamõt, mier­je­man tagan.  U uņ?  U set seļļi sīl­mad mūodõ nēmi?  — Se äb ūo võind vōl­da uņ, sieda nägțiz umițigid sīl­madārõn kānd­la immar.  Siz Mik­iļ kīerõn ka eņtš pušnika jūrõ.  Se vel tukkõn sīe eņtš kilg pǟlõ, kui laškõn, ja vel nei īž leb um popiņtõn pīpõ.  Nei lītiz āigal se tikkiž voļ sug­gõn, nei imlis­tiz pakand siz pidtõt vied allõ kāzgõnd.
Kīlti­ji vel seļļiz rāz aigõ imlõn, kuņtš irgõn punastõ pǟva val.  Siz ta ajjõn ka pušnika ilzõ ja irgõnd viedõ võrgid ulzõ, mis āt von­nõd nei tǟdõd kaladõks, ku sūr pīņimizõks set sõitõnd iļ pardõ sādõ.  Mitikš vel iz ūo vied­dõn seļļist lūomõ ku täm­põ ne kakš.  Vond nei pǟgiņ kaļḑi, ku lāja nei set nei äb ūo lǟnd pūo­jõ, sūr pīņimizõks set sānõd aigõ.
Set rān­das, lop­tõnd tīe, vana kalamīez tūoḑõn nīžõ ammõ mier­sõ nǟdõt ka eņtš pušnikan.  Sīen um vond sūr imlimi, kui tuoi joudõn nei pakand, kuņtš ta rāz tukkõn, kǟdõ mier pūo­jsõ kāzgõns.  Až äb volks vond se mīmtõd sīl­madārõn, siz pušnika äb volks uskõn ka sieda nīžõ, ta volks pid­dõn sīe unnäguks īd, bet sīl­madārõn paņ uskõm ama pūdõz.  Mik­iļ nīžõn ka munt kalamīedõn iļ mier­je­ma jed­spēḑõn lēmiz.  Ja ku ta um joudõn amadõn sieda nīžõ, siz irgõn vaga mier krākšõ, nūzõn pakandi īļing, mis nustõn lāini­di ja vādõ kuordiz ilzpēḑõn.  Īļing mur­dõn tikkiž knaššõd pǟr­nad rān­danaigas māzõ ja lainõd tūonõd knaš rõvviz rān­da pǟlõ jõugtõ.  Nei mier­je­ma lǟnd mäd
mier­stõ jed­spēḑõn.  Vana kalamīez võt­tõn kibar pǟstõ māzõ ja venkõn sīekõks mier­je­man vel lag­gimiz tieridi.
Pier­rõ sieda tun­nõd ne tūld ja tou­võd ja äbjõ­vad āigad, mis jatkõbõd siedaigõ sāņõ.  Set kilti­jin kil ama iga vond jega kõrd pǟgiņ kaļḑi, ku ta um eitõn võrgidi.  Vel lap­st lap­stõn ta um nīžõn sieda sug­gimist, siz ku iļ pitkad tāla ȭdõgõd ta um paikõn võrgidi aga tegiž ūolõn airidi.  Sieda mīmtõt sīl­madārõnd ta nägțõn jega īdõn, kis äb ūo uskõn täm nīžõ iļ mier­je­ma tidar kāzgõnd.  Ja mingi imli ārõn se um vond; äb se ūo kul­lõn, äb ka vanaks īend kȭl­batõg kui jen­nõ tāg.  Mingiži äbmingiži rujḑi ja vigḑi sīekõks um sānd tīedõt tier­rõks ja jegas mäd rān­da kāzgõns se um sānd sidtõt mīmõd vakan immar.  Siz vaka sānd vīdõt brūt­gana jūrõ ja sǟlõ siz pal­lõnd mier­je­ma käd­stõ pivas­timist nūoŗpāŗ jelamizõs.
Set kazamt Mik­iļ laps lap­st āt sieda sīl­madārõnt pid­dõnd.  Siz per­izõks se um kad­dõn jara, ku se per­ri mǟdõltõks mier­je­mast täm eņtš rovvõn.
JL, 43. lp.        Nīžõn Mari Šaltjār.

Proverbs — kītõb­sõ­nad

1. Ku ūod irgõn, siz lop­ta ka.
   2.  Irmõn ātõ sūrd sīl­mad.
   3.  Sa izand, ma izand, kis sīe izand kuoțțõ kānd­ab.
   4.  Kus kajagõd, sǟl kalad.
   5.  Kilalēba um magḑim äb ku eņtš lēba.
   6.  Koval tīeb pǟkõks jemiņ äb ku jämp kädudõks.
   7.  Mitikš äb ūo koval sindõn.
   8.  Kovalõn ama māīl­ma um vāldiņ.
   9.  Piški läpš pīk­stõb sil­lõ, sūr — sidamt.
   10.  Sīe leibõ, ala sīe tūois­ta rišt­ingt!
   11.  Lopandõks jõva, tikkiž jõva.
   12.  Mingi mēļ, seļļi kēļ.
   13.  Ala kīt ammõ ulzõ, mis tulab mīelõ.
   14.  Kis mier­sõ äb ūo vond, se irm äb ūo nǟnd.
   15.  Iga jela, iga op!
   16.  Jega ikš eņtš voņ kaļaj.

Nr 1 — 16:  kītõn Pētõr Damberg (Sīkrõg)

17. Īdõks amatõ, kim­mõz nǟl­ga.
    18.  Kis kuordiz astab, se madal­iz sad­ab.
    19.  Pitkad ibuk­st, līt nõv.
    20.  Īž kāra­paint, īž suž.
    21.  Ama jõva, mis Jumal ānd­ab.
    22.  Knaššõn knaš viga.
    23.  Mingi lind, seļļi loul.
    24.  Muna opatõb kan­nõ.

Nr 17 — 24:  kītõn Jāņ Prints jun. (Piza).

—————————–

25. Jema kädud āt pīemdõd.
    26.  Tikkiž um jõva, mis mūoistab.
    27.  Lap­sõn laps mēļ.
    28.  Kis pietab, sīen tūgub kūo­ra.

Nr 25 — 28:  kītõn Jāņ Bel­te (Lūž).

29. Jega īdõn um eņtš mus­ta pūol.
    30.  Jumal ānd­ab ānda­jizõn, kure tȭm­bõb tõm­bõjõzõn.
    31.  Kār­naz kār­nan silmži äb knāb.
    32.  Kež käd­dõ piezub, molmõd sābõd vāl­daks.
    33.  Täuž mag äb tīed, mis tīeb tija mag.

Nr 29 — 33:  kītõn Maŗt Lep­ste (Īra).

34. Mitikš tūois­ta iggõ äb jela.
    35.  Kīl­ma opatõb juokšõ.
    36.  Veļ sīl­mas pīr­galt nǟb, eņtš sīl­mas baļkõ äb nǟ.

Nr 34 — 36:  kītõn Jōņ Zēberg (Vaid).

37. Tūļ un vež, ne āt ama veg­gist.
    38.  Mier­rõn sīl­mad, mõt­san kūo­rad.
    39.  Paŗim pida sū vizas äb ku vāldiņ.

Nr 37 — 39:  kītõn Didrõk Didrik­son (Īra).

40. Kakš rišt­ingt äb võit ītist vōl­da.
    41.  Ku äd tā tīedõ tīedõ, siz kar­iņt ambõd vaigõ.

Nr 40 — 41:  kītõn Didrõk Blūm (Īre — Kūolka).

42. Sūkõks Rīgõ, tīekõks āj tagan.
    43.  Kōva, kōva tuoizõn oukõ, īž sad­ab sīņõ siz­zõl.

Nr 42 — 43:  kītõn Vik­tor Berthold (Vaid-Kūolka).

=   =   =

——————————–

Poetry

Min iza­mā, min sindimā.

1. Min iza­mā, min sindimā
   ūod ārmaz rān­da sa!
   Kus lainõd mier­stõ vīerõbõd
   ja rān­dan sūdõ ānd­abõd.
2. - 4.    Min ārmaz īlmas ūod set sa,
   min tõurõz iza­mā!
3. Min iza­mā, min sindimā
   ūod ārmaz rān­da sa!
   Kus rān­danaigas kaz­abõd
   vel vanad vizad piedagõd.
4. Min iza­mā, min sindimā
   ūod ārmaz rān­da sa!
   Kus jelabõd īd kalamīed,
   kis mier pǟl attõ pǟvad, īed.
5. Min iza­mā, min sindimā
   ūod ārmaz rān­da sa!
   Kus kūltõb um vel piva ēļ -
   min ama tõurõz rān­dakēļ.

LL I, 1.^a  loul.                    K. Stal­te.

Pla­ga loul.

1. Livõd täm­põ ilzõ viedam, kub­bõ tun­nõd, eņtšõn tǟd,
   Tǟd, mīen amad — sieda tiedam, — kub­sõ pidamõst līb mäd.
   Āļaz, vāl­da, siņņi pla­ga, nūzõs ežmõks kītõb nei:
   Līvli undõt pigata­ga, äb ūo kūolõn, jel­lõ ei.
2. Āļaz kāra illõ laiga — āļast mõt­sõ tǟn­tõb ta;
   Sidamt vāl­da um mier­naiga — vāl­da pāistab jõvgõ ka;
   Almõl valdõ siņņi kāra — siņņist mīer­da tǟn­tõ tāb;
   Jega laint ja jega āŗa mäd­don mīelõ pandõt sāb.
3. Āļaz, vāl­da, siņņi, kītõ mäd­dõn tābõd sīe:
   “Līvli, kub­bõ tul eņtš ītõ, ruja vond, ni tier­rõks īe;
   Ītõ tul, sǟl abbõ līedad, ītsõ vel um līvõd mēļ,
   Ītõ tul, sǟl sina tīedad, rõkandõt sāb rān­dakēļ.

LL II, 1. loul.                        K. Stal­te.

 

”
“      ”
Jemakēļ
Ja lōlõd ēļ
Mēḑi illõ pid­abõd,
Mēḑi kub­bõ sid­abõd.

JL, 75.lp.                            K. Stal­te.

Rān­dal­iz loul.

Rān­dakēļ, min jemakēļ,
piva min­nõn um sin ēļ!
Kis võib rān­dakīeldõ unnõ,
unub ka eņtš jema sõn­nõ.

Rān­dakīeldõ rõkan­dist
vanad līvõd, rān­dal­ist,
rān­dakīel­sõ lōlõd lōlist,
rān­dakīel­sõ Jumalt pōlist.

Rān­dakīeldõ rõkandõm
sīepierast un ārmas­tõm,
volmõ seļļist kui mäd izad -
līvõd nei ku kivid vizad!

LL, 3.lp.                            K. Stal­te.

Mäd merk.

Mäd merk um väg­gõ
Kougõn illõ,
Um pandõt kūoḑin
Tou­võzõ sil­lõ.

Sīepierast višis­tiz
Võik­slõ mēg tām,
Siz tǟn­da ikškõrd
Käd­dõ ka sām.

“L”, 1934.g.augusts.            P. Kȭnkamäg.

   Kalamie loul.

Kis kil mīn­da pišk­ist ǟltiz,
kis voļ min­nõn vōi­da­ji?
Kis kis min­nõn lōlõd lōl­iz,
kis voļ mag­gõm paņņi­ji?

Pišk­ist mīn­da jema ǟltiz,
jema voļ min vōi­da­ji,
lōlidi ta min­nõn lōl­iz,
voļ min mag­gõm paņņi­ji.

Sūrõks kaz­zõn, lainõd mīn­da
mier pǟl lājas ǟltabõd,
lougõ vīerõs iļ vied pīn­da,
nei ne mīn­da vōid­abõd.

Kuņtš siz tōvaz pūgõs min­nõn
per­iz loulõks lōlab sīe:
kalamīez, um āiga sin­nõn,
pūo­jõ mag­gõm sina īe.

LL, 8.lp.                                K. Stal­te.

    Lōlidi kūldõs.

Kis seļļi um, kīen lould äb mīeld,
Kis äb sā aru lōlõd īeld’ , -
Se jel­sõ kūolõn mā pǟl kǟb,
Ja põza­gidi īd set nǟb.

JL, 62.lp.                                K. Stal­te.

                Jema.

Mis jema nei sag­gõld sīn mier­naigõ lǟb,
mis jema nei sag­gõd pids randõ sǟl kǟb?
Ta mier­sõ īd vaņtļõb — mis vodlõb kil ta,
mikšpierast siz vīerõbõd kīņdõld täm ka?

Täm pūo­ga lekš mier­rõ, ta aigas äb ūo,
ta jel­sõ eņtš poigõ kil nǟdõ äb sā.
Ne munt tuļtõ aigõ, ne kītist täm nei:
“Sin pūo­ga, kūl jema, sīn mier pūo­jõ ei …”

Kil jema jūr jel­sõ täm pūo­ga äb tul,
Ta vodlõb, ku lainõd un õvad un tūļ -
ne aigõ täm tūok­stõ, siz kāl­mad pǟl sāks
ta vīdõ eņtš pūo­ga, sīn mat­tõ täm tāks.

Siz ama knaš kāl­ma eņtš pūo­gan ta tīeks,
se kūož ama armõks täm īlma pǟl īeks,
ta kāl­mad pǟl istaks un mõtlõ ta tāks,
ku pūo­ga um tou­võs, kui sīnõ ka sāks!

LL, 6.lp.                                K. Stal­te.

        Rikaz rān­da.

Mis tēg min­nõn kītõt kūl­dast,
Õbdõst, mis um mānal­lõ.
Kīen­ta votšõmõst um mūl­dast,
Tulgid īņõz mier­naigõ!

Vaņtļigid, kui piedag tikkiž
Kūl­datõt um kȭnka pǟl.
Ammõ randõ pǟvaļik­is
Nǟtõ kūl­das pāis­tam sǟl.

Kajagõn āt õbdist tībõd,
Samți am um kākauļõn.
Ārõnd nei īž tõurõd lībõd
Rān­dadīl­ban, sportistõn.

Ētagid sīn pūol eņtš sīl­ma,
Sīn, kus pǟva lūo­jõ lǟb:
Kus siz volks kil iļ māīl­ma
Nei­jen rikust, kui sǟl nǟb.

Sǟl nǟb nei­jen kuldõ lāis­tam,
Kui­jen tõva mier īd um.
Sie­gas valdõ õbdõ pāis­tam.
Lāinõd tutkamis kui lum.

Illõ ailõb pur­pur pīla,
Allõ laint um diman­ti,
Ama immar rikaz vīļa
Äbn­imtõd ja ädsmingi.

Kädud imlõs kub­bõ pān­da
Tēg set võik­st ja īdsõ sūs
Kītõ sǟl:  “Ūod rikaz, rān­da,
Seļļist rikust äb ūo mūs”.

JL, 42. lp.                K. Stal­te.

Rān­da piedagõd.

Rān­danaigas kaz­abõd
Vanad, vizad piedagõd.
Tōvaz äb või nēḑi mur­dõ,
äb või nän­tõn tīedõ sūrdõ.

Sǟrnõd, kõu­võd kaz­abõd
mingist sada āigastõd.
Ku siz ikškõrd tōvaz ūgub,
se nänt märgõnd immõr pūgõb.

Vanad rān­da piedagõd
brīnõs īd set vaņtļõbõd,
ku ni nēḑi um nei veitõ,
kus nänt aļļõd liedõd eitõ.

LL, 16.lp.                K. Stal­te.

                    Ȭdõg.

Ku pǟva, pitkõ riekkõ kǟnd,
um kuldiz lai­jõ novvõn lǟnd,
siz ämar tulab ildõstõ
iļ mõt­sad, nur­mõd kierdõstõ.

Nei ailõs mus­ta kat siz ta
iļ ama īlma lagtõb ka,
un kus īd ämar pid­dõz kei
sǟl ama immõr pimdõks ei.

Īeb pimdõks mõt­sa nītõdõks,
Īeb pimdõks kila kārandõks;
nei ämar amži pimdõ tūob,
iļ ama īlma īedõ lūob.

Siz puskud pǟk­ist luotšõbõd,
siz līndõd loulõ lop­tõbõd,
un rišt­ing novvõ sāb ni ka,
võib mag­gõs murud unnõ ta.

LL, 14.lp.                            K. Stal­te.

        Tal­lõ.

Tāla um.
Tõva lum
mādõ katab,
ammõ matab.

Kīl­ma tei
mier pǟl jei,
äb või ajjõ
sīnõ lai­jõ.

Rān­dali
mõtlõb ni,
kus laz īegõ,
mis laz sīegõ.

Tāla toit -
vōili toit:
sūolist kallõ
sāb set tal­lõ.

Päu­võ sāt,
jara kāt,
Jumal iza,
tāla viza!

LL, 10.lp.    K. Stal­te.

    Rieg­gõks mägstõ.

Iļ mier, pūo­jstõ tūļ
Pūgõs mäd jūr tuļ;
Kilmõ lūn­da ta
Tuoi tǟn mäd­dõn ka.

Väg­gi jõva ni
Mägstõ ail­imi
Lap­stõn rieg­gõks um
Iļ nei vāl­da lum.

Puoskud pal­abõd,
Nanad pun­nõbõd,
Tūļki ūgi­ji
Jām­stab kūoriži.

JL, 34.lp.            K. Stal­te.

         Rān­dakēļ.

Rān­dakīeldõ rõkandõbõd
Pǟgiņd ja ka opatõbõd,
Mūoštabõd set tǟn­da sīḑ
Väg­gi veitist, veitist īd.

JL, 57.lp.            K. Stal­te.

       Kievad.

Pǟvaļiki, tāla īedi
kartõs, jara lǟnd,
vȭrõl mālõ kalamēḑi
pēs­tamõs um kǟnd.

Kievad täma tegiž tāgiž
tund mäd jūrõ um
tuld­sõ täs­ta um it vāgiž
jara ajjõn lum.

Jara ajjõn tāla kīl­ma,
jara ajjõn jei,
un kui kōgaz nǟb īd sīl­ma
mier ni vāldiņ ei.

Kalamīed, mēg tegiž mier­rõ
amad lǟdõ sām;
lǟmõ mier­rõ, aigõ pier­rõ
tūomõ jõva lūom.

Lǟd­sõ mier­rõ, tuld­sõ aigõ
algõ unnõn sīe,
ku tuoi mäd­dõn vei­dõb aigõ
pǟvaļik­iz tīe.

LL, 9.lp.                    K. Stal­te.

                Kurg.

Klīr, klūr, turlut­tam,
Min­nõn um āgi am,
Sūosõ ma breḑub īd,
Mis sīestõ sīd.

Klīr, klūr, turlut­tam,
Min­nõn um āgi am,
Sūrist ma izan­dist,
Lind moiznikist.

Klīr, klūr, turlut­tam,
Min­nõn um āgi am,
Vȭrõl māl jelab ma
Kui izand ka.

Klīr, klūr, turlut­tam,
Min­nõn um āgi am.
Tal­lõ mam Sak­samāl,
Sõvvõ täd sūol.

JL, 96.lp.                K. Stal­te.

     Rān­dadīl­ba.

Rān­dadīl­ba, kus sin mēļ,
mis sa lain­tõ ertļõd sǟl!
Rān­dadīl­ba, jara līn­da,
algõ laint sāg akkõm sīn­da, -
tig­gõ ta siz sin­nõn tīeks,
sin­nõn murtõd tībõd īeks.
Laint um sūrstõ mier­stõ sug­gõn,
sa ūod pišk­ist pieza­st pug­gõn, -
rān­dadīl­ba, kus sin mēļ,
mis sa lain­tõ ertļõd sǟl!

LL, 16.lp.                K. Stal­te.

             Vȭrõl māl.

Mikšpierast  min sidam puo­dub,
mikš um muragõl min mēļ?
—  Sīepierast min sidam puo­dub,
ku man kougõn kuondõst vel.

Vȭrõl māl at rikkõd kilad,
sūrd ja knaššõd kārandõd,
mägud kuordõd neme pīlad,
laigad jogud juokšõbõd.

Piški kila rān­danaigas,
jõugõ kȭnkas sindi kuod,
iza kārand ūrganaigas,
sa īd min­nõn ārmaz ūod!

LL, 8.lp.                    K. Stal­te.

    Didrik opiz kengšepaks.

Didrik opiz kengšepaks.
Opiz āigas­tidi kakš,
un siz kilõst kil­lõ kei,
kis set tāž, sīen sāp­kõd tei.
Neit­sõd pǟlõ vaņtļiz ka,
Amḑi ārmas­tõ võiž ta.
Seisõs kilas sāp­kõd tīend,
täm seis neit­stõ armōks īend.
Didrik ni iz tīedõ set,
kīen­tõ võt­tõ, kīen­tõ jet!
Mõtlõs vana­puoisõks ei,
mur täm zir­mist abbõnd tei.
Neit­sidi munt võtistõ,
Didrikt mõtlõm jetistõ.

LL, 19.lp.            K. Stal­te.

     Lug amḑi pävḑi.

Jõvad pǟvad kierdõ lǟbõd,
rujad pǟvad lougõ kǟbõd.
Ala lug īd rujḑi pǟvḑi,
ku sa vōik­ist, itk­ist, pōlist, -
lug ka nēḑi jõvḑi pävḑi,
ku sa tiera īek­ist, lōlist.

LL, 17.lp.                K. Stal­te.

              Min iga.

Loulõs mīn­da jema ǟltiz,
loulõs sai ma kaza­tõt.
Loulõks mīn­da kuondõ sātist,
loulõks sai ma vodlõtõt.

Loulõs um ma ilzõ kaz­zõn,
loulõs iga jelab ma;
lōlab mina jega pǟva,
lōlab nūzõs, ȭdõn ka.

Loulõs um min kalmõ lēmist,
loulõks mīn­da matabõd.
Kāl­ma immar tūl­sõ ällõs
piedagõd vel lōlabõd.

LI II, 7. loul            Mar­garete Stal­te.

Kievalīndõd.

Pǟva lemḑi sātõb,
kīl­ma jara kātõb;
kievad jūrõ tulub,
lum ni jara sulub.

Līndõd knašist lōlabõd,
muņḑi piez­iz kānd­abõd,
pier­rõ īrgõbõd siz oudõ,
pišk­iži laz sāgõ joudõ.

Klūkõd, paŗid, gūogõd,
votšõbõd, kus rūogõd;
ārmaz kūož um jāra,
kus īeb vāl­daks kāra!

Pivalind pids sūodõ
vaņtļõb, mis võiks tūodõ
pišk­ist lap­stõn sīedõb -
kūon­nõ aga līed­ab.

Ulan allõ pešlinki,
illõ lōlab tšīr­linki,
lie­garat­staj ābõs,
ēņõz pūdõ knābõs.

JL, 37.lp.            Valkt.

        Rīemgõz.

Mäd­dõn rān­das um ikš pū,
Se um rīemgõz, mitikš mū;
Kievad tǟta kan­niži,
Tūndõb tǟn­da rān­dali.

Ku pids kȭnkidi mēg lǟm,
Rīemgõd sie­gas ku mēg kǟm,
Kūlõm mēg mära­timist,
Pišk­iz nigļiz līn­damist.

Mieta lindõs kan­nist pǟl
Votšub täma rūoikõs sǟl,
Nigļiz tuoitõks äb ūo vež,
Aga pūdi, magḑi mež.

Pun­nist māŗad līedõd pǟl,
Seļļist kazam nǟmõ sǟl
Rān­da kȭnkis mēg īd pū,
Se um rīemgõz, mitikš mū.

“L”, 1934.g.martā.        P. Kȭnkamäg.

Per­riz līvõ mõtkõd Salats jog­naigas.

U lǟlam unnäguks min jeng täs jelab?
U mēļ min õigist mõtkõd jed­dõ tūob?
Sīd pīļub ma eņtš rovvõst per­ri,
Kus Salats tūob vel muin­is tieu­tidi.
Se tikkiž matab tõvvõ lainõd kālmis
Ja vīerõs ulubõd ne mit­mõs meldiņis.
Ni tēriņtš, ārmaz mā ja mõt­sa pivaļi,
Kus izad tou­võ von­sõ jelis­ti!
Ka tēriņtš, Salats, kis min veļidi
Eņtš lainõd älsõ ǟltisti!
Vel vana Vāl­da mier kõrd tēriņtš sin­nõn,
Kus izad vāldiņvolmist opistõ.
Iļ vāldiņvolmiz ne ka tȭi­tistõ
Ja pidis­tõ, ku vȭrõd nēḑi tapam tuļțõ.
Ne vȭrõd jumalõd sin vied­dõ ētistõ,
Ja īž ka pietukšis­ti pūd­stistõ.
Laz äbkūoli­ji lețli, mäd­dõn veļki,
Vel tuon­tõd āigastõd täm aigas volg.
Laz mǟdlõg mēḑi, kis vel pimdõs tukkõm,
Ku ovtīeḑi ta pǟvan allõ tīeb.
Kun­tš jelab ta vel nēši kūoltis,
Mēg ka täm īņiz jelam siz.

RĀ, 1933.ā., 42.lp.        Ausek­lis pier­rõ tulk.  Maŗt Lep­ste.

         Taļšpi­vad lōlõd.

I

Kui kil piva ūod, kui­jen rīemõ tūod
Mäd­dõn taļšpi­vad āiga sa!
Kris­tus um sindõn, patud īe vin­dõn,
Rīem set siz, rīem set siz, lātkub ka!

Kui kil piva ūod, kui­jen rīemõ tūod
Mäd­dõn taļšpi­vad āiga sa!
Kris­tus tāb kat­tõ jegaīd pat­tõ,
Rīem set siz, rīem set siz, lātkub ka!

Kui kil piva ūod, kui­jen rīemõ tūod
Mäd­dõn taļšpi­vad āiga sa!
Lōlabõd tou­võ engõld täm ouvõ,
Rīem set siz, rīem set siz, lātkub ka!

II

Vaga īe, piva īe, lop­tõt um pǟva tīe,
Mādõ katab īe mus­ta kat, amad mag­gõbõd, virgsõ set āt
Jāzep Mari­aks īd, Jāzep Mari­aks īd.

Vaga īe, piva īe, amadõn mīelõ īe!
Kāŗa­painõdõn ežmistõn Jumal kītõn paņ engõlõn:
“Sindõn Päs­ta­ji um, sindõn Päs­ta­ji um!”

Vaga īe, piva īe, engõl siz kītõn sīe,
Muntkõks lōlab:  “Allelu­ja!”, Jumalt tien­nõbõd kub­sõ ka,
Ku um Kris­tus ni tund, ku um Kris­tus ni tund.

LVL, I-44.loul; II-100.loul.  J. Mor pier­rõ K. Stal­te.

 

Essays and Articles

Ežmi pițki.

Kui läpš ma sag­gõld kūl­iz vaņḑi rovšti rõkandõm, ku jeij mier­sõ vajji­ji jara ežmiz pițk­izõks.  Min laps pǟsõ ei ni seļļi bīl­da, — ildīņ, ku pițki puotkastõb, nei ka jeij vajub.
Sīes āigastõs voļ vel obbõ pǟgiņ jei­jõ miers.  Ama mier voļ vond tal­lõ viz­zõ kilmõn.  Kievad, ku ežmi pițki tuļ ilzõ, voļt mier sǟl­gas vel sūrd vāl­dad jeij mägud nǟdõbõd.  Min­nõn, pišk­iz puoišk­izõn, raba­g­iz mīelõ:  ni sin­nõn um sāmõst nǟdõ, kui jeij ežmiz āigal vajub!  Rūoikõs jūokšõn ilzõ.  Uig­matara mäg pǟl, ma astiz ilzõ piedag lad­dõ, kust võiž jõvist nǟdõ mīer­da ja jeij mägidi.  Pițki tuļ boratõs ja valk­tõ eitõs jedalõst kierdõ ilzõ. Min­nõn voļ irm nei sǟl ikšigiņõn piedag ladas, aga tāmi nǟdõ jei­jõ vajjõm voļ sūrim äb ku irm pițk­iz puotkamizõst.
Kōgiņ min­nõn iz ūo vodlõmõst.  Pițki tuļ pakand ilzõ seļļiz vīmõ sad­kõks, ku iz ūo emiņ mit­tõ midagid nǟdõb — äb mier, äb jeij, äb midagid mūdõ. Siņņi vež tuļ tou­võst māzõ, ja pițki puotkas­tiz nei, ku ama ȭg ja ama emiņ min bikšõd veržist.  Leb­bõ ja leb­bõ kažži ma astiz piedagõst māzõ ja juokšiz irm­st veržõs kuo­daj.  Sǟl mīn­da ama kõzzi pițki vodl­iz.  Se voļ sug­gõn pivapǟ­van, ku min­nõn voļt andtõt ūd ārõnd säl­gõ viedtõbõks ežmist kõrd.  Ne ni voļt kažžist ja, pids kažžist piedag kūorõ zūgõltõs jara rik­tõt.  Jema tāž juba joutõks min­nõn seļtõ jeij vajjimist, mis­sõst iza­iza, kis sai aru min īlma pēțimiz tāmizõst, mīn­da sīekõrd päs­tiz.  Aga sieda irmõ, mis min­nõn sīekõrd sug­iz piedag ladas, ma ama eņtš iga äb või jara unnõ.

“L”, 1934.g.jūnijs/jūlijs.                M.

Kui mēg rān­dakīeldõ opizmõ.

Ma lītõld rāz nīžõb iļ sīe, kui mäd­dõn voļ, ku iza īrgiz mäd­kõks rān­dakīeldõ rõkandõ.  Izan mēg rõkan­dizmõ ka rān­dakīeldõ vastõ, aga ku ǟma mäd­kõks rõkan­diz, siz mēg voļm nei uid­lop­põnd, ku rõkan­dizmõ set lețkīeldõ īd.  Siz voļ nei neme sāb kītõt:  rõkandõbõd neme siga gūogõks.  Aga iza iz või sieda kān­datõ, ta nutiz mēḑi māmīed­kõks.  Ikškõrd ta kītiz mäd­dõn nei:  “Ma tāb nǟdõ, kīen tēg tult abbõl, u māmīen voi min­nõn”.  Se akiz sidam jūr.  Siz īrgizmõ ka eņtš vail ja ǟmaks rān­dakīeldõ rõkandõ, ja nei rān­dakēļ sai vīņdig.  Až paldiņ mingi mēšti īrgõb lețkīeldõ rõkandõ, siz se kilub vȭris­tiz.  Ežmõks voļ ka siz uid rān­dakīeldõ rõkandõ, ku mingi kila rišt­ing voļ tund.  Siz mēg rõkan­dizmõ lețkīeldõ.  Aga paldiņ ama se um täudlis­tiz kad­dõn, ni lǟb līvõkēļ parim­stiz äb ku lețkēļ.  Nei mäd iza mäd­dõn veg­liz pīk­stiz sūzõ mäd jemakīel, mis ni mäd­dõn um īend nei armõks.

“L”, 1934.g. aprīlī.                            P. Kȭnkamäg.

Ǟma.

Läpš, u sa tiedõd, kis sīn­da māīl­mas ama jemiņ ārmas­tõb?  U sa tīedõd, kis um sin ama jõva sõbra māīl­mas?  Se um sin eņtš ǟma.  Ta um sin­nõn ama tõurõz mā pǟlõ.
Juba siz, ku sa vel ist mūoš­ta kǟdõ, ta vōidiz sīn­da sil­sõ.  Ta um sīn­da voidõn ja sīetõn, ta um loulõn sin­nõn lōlidi, sīn­da mag­gõm pand­sõ ja ältõs.
Ka īdsīd vel jed­dõpēḑõn ta sīn­da võid­ab.  Ta piezub ja sigub sīn­da.  Ta kīetõb sin­nõn sīedõ.  Ta umblõb sin­nõn āriņi, piezub ja paran­tõb nēḑi.  Ku itkud, siz ta sīn­da vagastõb.  Ta panab sīn­da ȭdõn lovvõl ja pivastõb sīn­da, kuņtš sa magud.
Až sa ūod ruja, ǟma um iga­niz sin jūsõ.  Ta sin­nõn pūstõb vōntsast ig, ku sa ūod väz­zõn.  Ta tīeb sin lova pīemdõks ja ānd­ab sin­nõn aiņi.  Ka īezõ ta äb mag, siz ta pīlõb sin lova jūsõ ja pālab ārmast Jumal iļ sin.
Sin jema, läpš, um sin­nõn ama tõurõz āndõks, mis Jumal um sin­nõn andõn.  Ilmõ jem­mõ sa volk­st piški joutõm, ilmõ von­nõ ja vōi­damõt māīl­mas.
JL, 28.lp.                    S. Heinä­maa pier­rõ.

Tāți.

Sin­nõn vel um tuoi ka, kis sīn­da ārmas­tõb nei īž kui ǟma.  Se um sin eņtš tāți.  Ūoņdžõlõst ȭdõgt sāņõ ta tīeb lǟlamt tīedõ.  Jõva mīelkõks ta murtõb, laz täm lap­sõn vol­gõ tuoitõ, āriņi, lem tuba.  Ku tāți tulab mier­stõ aigõ, siz lap­st juba tǟn­da vodlõbõd ja breḑḑõbõd pids jūomõ kōgaz täm­mõn vastõ.  Siz ta nustab nänt lai­jõ.
Sa, läpš ūod vondzi, ku sin­nõn um jõva ǟma ja tāți.
JL, 29.lp.                    S. Heinä­maa pier­rõ.

Kuod.

Iza­mā um mäd amad sūr kuod.  Min­nõn um ka piški kuod.  Sieda ma ārmas­tõb jemiņ ku mūdõ midegõst īlma pǟlõ.  Iza kuo­da äb või kunagid unnõ.  Set sǟlõ võib tundõ ēņtš­ta kui kuon­nõ.  Sǟl ma tūndõb jeg­gõ riekkõ, jeg­gõ vǟrõst ja mulkõ; jeg­gõ jel­lõ ja tub­bõ ma sǟlõ mǟdlõb.  Ama peri­st sāņõ min­nõn um sǟlõ tundtõb.  Kui jen­nõ ma äb ūo kǟnd leb nänt vǟrõd, kui jen­nõ ma äb ūo vārštõn nēḑi ukši!  Leb läb ma um vaņtļõn kārandõl, ājjeds ma um tul­naigas peis­lõn.  Lōda jūsõ ma un sīend, loval mag­gõm.  Ma tūndõb sǟlõ jeg­gõ paikõ.
Kil ma voļ īņõ kounaigas ibiži jūotõmõ, kil sātiz nīemidi kaŗŗõl ja lekš ȭdõn nän­tõn vastõ.  Ma um ailõn Duk­sõks, ku ta utiz vor­a­bidi ja vaŗikši.  Ma mǟdlõb, ku pīl­gõmāŗad īrgist īedõ pun­nizõks, ja ku kõvvõs āinakerk lōl­iz.  Sõvvõ ma kei kān­gaŗis muškidi sīemõs ja kuoŗŗõmõs, tal­lõ ailiz kȭnkast rieg­gõks māzõ ja jeirō­dadõks pids jei­jõ.  Kievad tegiž iz jōda sieda aigõ īd vodlõ, ku jeij kad­dõks mier­stõ jara, laz sāgõ gilgõm ja izan īņõ mier­rõ.
Vol­gõ kuod vond rikaz aga joutõm, īdstīd ma sǟlõ um vond vondzi…  Sǟlõ ma um kaz­zõn sūrõks.
Ma tied­ab, mikš um ārmas­tõmõst sieda pišk­ist kuo­da.  Set õigist mina äb sā aru, kui laz ārmas­tõg sieda sūrdõ kuo­da, mis sāb nut­tõt iza­māks…  Sǟl ama um muitist äb ku mäd kuon­nõ.  Riekud āt mõi­tist, jelud āt mõi­tist, rovz āt mõi­tist.  Kui laz ma vol­gõ vondzi ja rȭm­li vȭrõd rovst sie­gas?  Mis um iza­mā?
JL, 75. lp.                    Z. Topelius pier­rõ.

Iza­mā.

Ūomõgõd ma alz pīl­iz kuodõd strepid pǟlõ.  Sīdšt ma sai nǟdõ kōgaz ama immar.  Nei jen­nõ sǟl āt mūḑi kāran­didi.  Kui kōgaz set sīl­ma võiž nǟdõ, voļtõ sūrd mõt­sad, tarad, kȭnkad ja rān­da.  Ma tīediz kil, ku māīl­ma um sūr, bet ku nei sūr, sieda kil ma iz mõtlõ.  Ja tegiž rabag­ist mīelõ ne imlist mõtkõd, ku se tikkiž um mäd mā, mäd sūr kuod.
Ma astiz strepist māzõ.  Jema voļ lop­tõn lam­bidi kērikšõ.  Ta istiz kārand­si­damõ māzõ ja īrgiz kūoŗŗõ mus­ta vīla vāl­dast ulzõ.  Ma kik­iz täm käd­stõ:  “U tikkiž se mā, nei kōgaz kui sīl­ma nǟb, um mäd iza­mā?”  Jema kītiz:  “Ista tǟnõ min kil­gõ, siz ma sin­nõn kītõb.” — Tikkiž se mā, mis tästõ nǟd ja vel pǟgiņ jemiņ, um iza­mā.  Jed­sõ izzõ sīdš jelist täm iza ja iza­iza.  Ne ist jelad set sīdš mäd kārands īd, bet set­mis mūši kāran­dis ja mūši māk­abaļis.  Se mā voļ nän­tõn ja sīestõ se um ka mäd iza­mā, mis mēg, nänt lap­st, ūomõ sānõd.  Täsa ne āt jel­lõnd, kūolõnd ja mag­gõbõd eņtš ōdis.  Äb volk­stõ mäd iza­izad nei pǟgiņ kān­datõs tīedõ tīenõd, siz mäd mā volks rǟnka, kus midegõst äb kazaks.  Äb volk­stõ ne mäd­dõn opatõnd jõvḑi tīeḑi tīedõ, siz mēg vel volksmõ mõt­sal­ist, kis midegõst äb tīedaksmõ…  Se mā um pǟgiņ kān­datõn vȭrõd rovvõd pīk­stimist. Bet se mā voļ mäd­dõn eņtšõn nei ārmaz, ku sīe jõvam pierast iza­izad kān­datist ka vajjõ, āndist eņtš von, vier ja jeng.  Sīepierast mäd­dõn um eņtš iza­iždi tien­nõmõst ja pidamist nēḑi mīel­sõ ovtõs…  Mäd mā mäd­dõn um ārmas­timist ja prațțimist…
JL, 76. lp.                    Z. Topelius pier­rõ.

Ežmist kõrd mier­sõ.

Sug­ub juba pǟva val.  Āiga um nei lem, ku võib aliz serkõl kǟdõ.  Tūldõ äb ūo mit­tõ rāz.  Līndõd īrgõbõd tširikšõ.  Iza sāb virgõ.  Ta um irgõn jega ūoņdžõl sīel āigal nūzõ.  Viz­zõ ēḑõn, ta lǟb ulzõ vaņtļõm, mingi āiga ka um.
“Täm ūoņdžõl volks võtamist Kōr­l­iz ka mier­rõ īņõz,” mõtlõb iza.  Ta lǟb vāgiž, vāgiž, algõ virgtõg jem­mõ, Kōr­l­iz lova jūrõ ja virgtõb poigõ:  “Nūz ni ilzõ, mier­rõ um lēmist!”  Munt ūomõgõd Kōr­li vel volks sūr strēk loval vien­tõn ja ajjõn ūnda siļmšti.  Bet tämūoņdžõl ta īekõb kui lēḑ lovald ulzõ.  Ta äb vodlõ sug­id tūois­ta kõrd ajamõst.
Rāz āiga per­rõ molmõd sūrd samudõks astabõd randõ.  Piga jegas kārand­st tulab kalamēḑi.  Rān­das um kūltõb mära.  Kalamīed īrgõbõd juba lǟdõ mier­rõ.  Mäd­dist ka rūoikõbõd lāja jūrõ.  Ne pan­bõd viedouk viz­zõ ja ažad kõrdõl.  Pušnika juba tulab ja ni um set kān­damist kīedõd lai­jõ ja sidamist vada jūrõ.  Vel kõrd vaņtļõnd, u tikkiž um kȭrdal, iza pušnikaks ajabõd lāja mier­rõ…
Um irgõn pūgõ piški brīz ja ni võib väg­gi knaššõ pūŗitõ ilzpēņ.  Kōr­li um väg­gi rȭm­li, ku sāb nei pūŗitõ.  Kus siz ni vel um se knaš vaņtļimi mā pǟlõ!  Jelud, kȭnkad ja tikkiž āt nei vȭrõd, ku sug­id äb või kītõ, mingi kūož jegaikš um.
Ku lāja sāb munt “strīpõ”, iza āigõb vieta.  Um kādõks sildõ.  “Kāļõmist eitõ,” ta kītõb pušnikan.
“Mis siz mūdõ,” se kītõb vastõ.
Rõkandõbõd võtam ama ežmiz vežgõr kaņtõ lūom.  Sīdš ni Kōr­lin sūr vaņtļimi, kui ētab lūomõ.  Iza pušnikaks sȭid­abõd kieuži siz­zõl mier­rõ.  Kieuž nei knaššõ juokšõb lājast ulzõ.  Kōr­li vel äb ūo sānd midegõst sūrdõ vaņtļõm, ku pušnika nutab:  “Kīerõm!”  Kōr­li äb sā aru, mikš um kīerõmõst, ja kizub sieda iza käd­stõ.  Iza sēļtab, ku jamdõd kīedõd īrgandõk­sõs um rāz kīerõmõst, algõ īegõ merk jūstõ kōgaz; mõi­tiz äb või­ji sādõ lūomõ.
Rāz aigõ sõidõnd, pušnika nūzõb lai­jõ pistõ.  Täm­mõn um ētamist vada mier­rõ.  Iza īrgõb sõidõ lougõ.  Nei voļļi sȭi­damist, algõ vada mǟdõg jara.  Seļțõs pušnika laskub vada tībõ mier­rõ ja võtab kuoț lina kur­rõ ja kiv jõvvõ käd­dõ ja siz ētab kuoț iļ lāja tag­iz vad­mõl mier­rõ.  Siz ta võtab tegiž airõd ja äbțõb izan sõidõ.  Kieuž juokšõb tegiž nei knaššõ, ku Kōr­lin sieda vaņtlõmõs um muidlõmist.  Tegiž pušnika nutab:  “Kīerõm!”  Ildīņ lāja īrgõb lǟdõ kuoḑõn merkõn pǟlõ.  Vel um seļļi rāz kīe­ta.  Pušnika panab juba airõd jara.  Ni ta jemiņ äb nūz pistõ.  Ta istab jemiņ jõva kilg pūolõ ja rūoikõb akkõ “polakõ” viz­zõ.
Ni īrgõbõd vied­dõ.  Kōr­lin tegiž sūr imlimi.  — Kuon­nõ ta voļ kūlõn rõkandõm, ku vada viedami voļļi sma­ga tīe.  Bet sīdš ta ni nǟb, ku iza pušnikaks vied­abõd nei kievam­stiz ja kieuž sad­ab nei knaššõ seļļižiz rīnkis.  Vied­dõs iza pušnikaks nīžõbõd īdtuoizõn, kui nän­tõn sīe ja sīe pušnikaks mier­sõ um lǟnd.  Per­izõks tulab vada.  Sieda set Kōr­li tāb nǟdõ.  Ta lāngõb pardõ pǟlõ vaņtļõm, kui jen­nõ ka um kaļḑi.  “Voi, kui jen­nõ!” nutab Kōr­li.  Kui īdsõ sūsõ, iza pušnikaks molmõd kītõbõd:  “Äb ūo jen­nõ!”  Ja nänt īel­sõ um kūltõb nei ku mur, nei ku kai iļ kātõt tīe āiga.  Kōr­li kil vol uskub, ku līb pǟgiņ lešti, siestõ ku ta nǟb, ku vada kuoț um nei väg­gi laiga.  Bet sīe kõrd voļ tuoiž kalamīedõn.  Vanad kalamīed juba tūndõbõd viedamizõst, u līb aga äb lī kaļḑi.
Sīes lūom­sõ õigist um veitõ lešti.  Kōr­lin um imlimi, kui iza pušnikaks äb vaņtļõs sieda tīed­abõd.  Pier­rõ sieda ētabõd vel mierkaņțõ lūom.  Se ka um nei īž tija.  Siz kāļõbõd mākaņțõ, -ō, sīdš um jõva kušt.  Ni um sieldõ aža, ku lies­tad āt allõ.  Ni set um teļļõmist, ku sāb māzõpēḑõn.  Kui siz, lies­tad āt kūd­sõ seisõs sil­sõ.  Kimgõn lūom pier­rõ kalamīed īrgõbõd juba rõkandõ iļ aigõ lēmist.  Ītõ lūomõ Kōr­li ka vel per­izõks sāb viedam īd rāz ja ildīņ nǟb, kui smag­gõ se um.
Kuo­daj lǟd­sõ tūļ um tegiž knašis­tiz per­iņ ja ni võib päz­zõ puŗŗõks aigõ ka.  Set ni um Kōr­lin ama rȭm jed­spēḑõn.  Ta voļ mõtlõn, ku aigõ lǟd­sõ aga sāb sõidõm, bet ni äb sā midegõst.
“Täm­põ äb sā tegiž sõidõm,” muragõl kītõb Kōr­li.
“Mikš äb?  Võta set airõd ja sȭi­da.  Äbț tūlõn!” kītõb iza.  Mis siz ni!  Kōr­li võtab airõd käd­dõ ja īrgõb sõidõ.  Ta sȭid­ab nei, ku vež kǟb ilzõ ja pakand, pakand täm­mõn um pǟ juba kažži.  Iza opatõb Kōrlist:  “Ala sȭi­da nei kierdõ, siz väzub pakand jara.  Vieda airõdõks nei vien­agõld ja sǟl­ga ka ala pida nei pūm­pas.”
Kōr­li kāļõb ka tīedõ nei ku iza opatõb.  Ežmõks lǟb smag­gõ, äb mūoš­ta.  Set īrgandõks jega kõrd um lǟlam.  Per­izõks juba lǟb väg­gi knaššõ ja Kōr­li mojub, ku ni um sȭi­dami pǟgiņ kievamim.  Täm­mõn um sūr rȭm, ku ta sāb ītõ sȭi­damõst sõidõ.
JL, 20.lp.                        P. Damberg.

Jāņpǟ­va lies­tad.

Ama kievad pūgiz ida ja magõr tūļ.  Lies­tad voļ­to väg­gi veitõ.  Jāņpǟ­va pūolpǟ­van mēg lekšmõ sīd īž Bobad oukõ ājs ūtõbõks lies­tad viedam.
Lešti ājs ūdõb nei:  panad lies­tad pitkad vōl­gõd pǟl, võid­ab iļdžēm­daks ja siz panab ājõ.  Ku lies­tad attõ jõva mus­liki-pun­nizõks īenõd, siz nēḑi vied­ab ājst ulz, võtab võl­gõd jara, ja panab lies­tad vāl­da tar­iļ pǟl.
Ežmiz lūom Bobad oukõ mēg paņmõ lǟnd lūom.  Ku viedi­zmõ lūom ulzõ, aga voļ mingi kāl sūri ja mingi kāmal täuž pišk­iži lešti.  Se mäd pierast voļ veitõ.  Nei ku tūļ voļ kīerõn jedalõ, siz mēg võtizmõ änkaŗ ilz, viedi­zmõ pūŗit ilz ja īrgizmõ pūŗitõ stuodõrd jūrõ.  Sǟl mēg paņmõ ežmiz lūom — ida, viedi­zmõ lūom ulzõ.  Vada voļ jara kīerõn, siza­l­iz iz ūo mūdõ ku pāŗ ergi ja kust mud­dõ.
Siz mēg paņmõ tuoiz lūom — luod, īrgizmõ vied­dõ, aga lūomõ ulzõ iz sāmõ, sīest, ku vada voļ akkõn kiv aga min­giz mū akatõks tagan viz­zõ.  Nei mēg saimõ jetam min­giz 10 sīl­da jamdiži siz­zõl ja kīskizmõ vada tībõ lāigi.  Siz īrgizmõ pūŗitõ  aigõ, aga nei ku kieudõd iz ūot jara rengtõt, siz mēg tāžmõ vel von­nõ kāļõ.  Jumal abkõks paņmõ vel īd lūom.  Sǟl voļ nei jen­nõ lešti, ku ikšig­giņ pigata­ga iz sā lai­jõ.
Mēg viedi­zmõ pūŗit ilz ja īrgizmõ pūŗitõ aigõ.  Ku tuļmõ aigõ, siz naist käd­st saimõ rīḑļõtõt, ku lešti nei veitõ, ne voļtõ tun­nõd sūr lies­tad rakandimiz pǟl, aga nägțiz ulzõ veitõ.
“L”, 1933.g. jūlijs/augusts.                Klūkõd­mäg.

Min usk.

Ma ūob ikš līvõ mīez, bet lețlist tābõd mīn­da veg­liz tīedõ lețl­izõks.  Jen­nõ ka paldiņ um sel­l­iži, kis äb tād līvõ kīeldõ rõkandõ ja ārmas­tõbõd jem­bit lețkīeldõ.  Bet ma tāb vōl­da līvõ rišt­ing un eņtš läpši ka sīe pǟl kaza­tõ.  Sīepierast ma eņtš pūo­ga ka iz ānda lețlist dien­astõ.  Siz ne mīn­da võt­tist viz­zõ un paņți tsi­etõmõ.  Ne īž tuļți un võt­tistõ veg­liz min pūo­ga jara.  Ma nän­tõn kītiz, ku ma sīepierast äb ānda, ku ma äb ūo lețli rišt­ing, ku ma äb tā vōl­da lețl­iz paval­st­nika, un ku min usk ka äb vēļ veg­liz tīeḑi.  Lețlist sieda iz pant tǟdõl, spriežis­ti min­nõn kuolm sada rubļõ strōi­pa un kītistõ, ku ma voļļi sindõn un kaz­zõn Lețmāl un sīepierast ma voļļi lețli un min­nõn voļļi lēmist nänt dien­astõ.
Bet min­nõn um seļļi usk, ku min­nõn un tīemist akurāt nei, kui Kris­tus un täm apustõlõd āt opatõnõd.  Ne āt opatõnõd, ku um lag­gõmist nēšti rovvišt jara, kis nei äb tīed, kui ne āt opatõnõd.  Kādõk­stuoistõn āigast um lǟnd ju, ku ma ūob lag­gõn pivakuo­dast, sīepierast ku sǟl äb opatõb Jumal sõn­nõ nei, kui Kris­tus sieda um opatõn.  Ka krūogõst ma ūob lag­gõn un pīpõst.  Kris­tus opa­tiz, ku äb või mȭk käd­dõ võt­tõ un tap­põ.  Bet jega valdīb pīlub tapamiz pǟl, sīepierast min­nõn um lag­gimist ka jegast valdibõst.
Piza, 4. VII 1920.                U.K. (47 ā.)
1.LL, 22.lp.                      (Uldrik Kāp­berg)

Rāzkīški Suomõmāld.

Suomõmāl um muiti jelami kui mäd rān­das.  Kīe­la pūol seisõks ūondžõl rovz nūzõbõd ilzõ ja kīels seisõks īrgõb tīe.  Täs um jen­nõ tīedõ ja jen­nõ ka sīe­bõd.  Kuolm kōrd iļ pǟva jūobõd kaf­fet.
Sep­tem­bõr kūs sai ama vīļa jara vājk­tõt.  Pǟgiņ sābõd kaza­tõt tsukkõr bēțõd.  Per­imīen, kīen jūs ma ūob, āt 6 hekt. nän­tkõks pis­tatõt.  Ne saitõ iļ kād nädiļ jara võt­tõt.
Se um lǟlam tīe, ȭdõn sǟl­ga puo­dub.  Mūn­da pǟva voļtõ 19 (ama veitõ 7 rišt­ingt) võtamiz jūs.  Ka mašīnõd sābõd täs pǟgiņ kȭl­batõt, neme auto, trak­tor, nagrõd kovdõb mašīn j.m.  Rat­tõdõn āt set kakš kȭrõ, neiku ežmõks äb lušt mit­tõ sug­gõ pǟlõ vaņtļõ; ama viedam magub ibiz sǟl­ga pǟl.
Tsukkõr bēțõd līedõd sābõd sadiņ viedamiņ beḑḑ­i­riz pandõt.  Sǟl siz pandõt pǟlõ tūon­tiņ kilo tse­men­tõ.  Ikš tse­ment kabal vaitõ 105 kilo sāņi, ama piški kabal um 60 kilo.  Ku beḑḑõr um kub­bõ istõn, siz pan­bõd tegiž lēḑi pǟlõ.  Jela­jd bēțõd sābõd nei īž kažžist stir­bõ pandõt ja äb mǟr­gandõt mit­tõ sug­gõ.  Nei ne pīlõbõd ka tal­lõ.
Ku vīm sad­ab, siz um lieg­gõ iļiļiņ, täs um sävvi ja kivlimi mā.  Ama mõt­sa um kividi täuž.
Pǟgiņ ma võiks ka nīžõ iļ sīe, mis ma muzeums um nǟnd, iļ vanad suo­da ažad ja iļ bruņanikad j.n.k.  Helsinkis ma neiz, kui suom­list voļt tīend ȭdõg līvl­iz mǟdlim­iz pierast kus ama rā, mis pǟlõ ei, um līvlist jaguks pandõt.
“L”, 1934. g. februārī                    P. Kȭnkamäg

Kui Suomõmāl Talšpivḑi pid­abõd.

Sāb kītõt:  “Tuois­ti mā — tuois­tist rovz.  Ja võib ka kītõ.”  Tuois­ti mā — touis­tist irdõk­st” …  Nei attõ ka Suomõmāl Talšpi­vad irdõk­st muitist, kui mäd jūs rān­das.
Talšpi­vad ȭdõn sāb nei īž, kui mäd jūs talšpi­vad kūzõ kit­tõd ja Talšpi­vad lōlõd louldõd.  Aga pivad sīem­naiga um muiti kui mäd­dõn.  Talšpi­vad sīem­naiga um:  līe­bi siga raiga, “lipea kala” ja rīsõd san­drõk.  “Lipea kalaks” sāb nut­tõt rān­dal­istõn jõvist tun­tõb tūrska, eņtš īšk­iz ret­sept pier­rõ vaļmõstõt, mis väg­gi jõvist mait­sõb.  Pivad san­drõk siz­zõl sāb pandõt voņ-mandõl. Kīen se tulab tar­iļ pǟl, sieda tul­bis āigastõs von­je­ma “puotkastõb”.
Pivad ȭdõn lātaigõ äb ūo, aga ežmiz piva ūondžõl, kīe­la 6 aigal lǟbõd lātõl ja kāl­mad pǟl, kus pan­bõd pišk­ist kūzõd kīņdõldõks voi ka nei īž pala­jid kīņdõld kāl­mad pǟl.  Väg­gi knaš um nǟdõ, ku ama immar um pimdi, aga kāl­matara um kui sieldi tou­võz sadiņ ja tūon­tiņ tǟdõdõks.  Sūrim jag lātõrovz attõ broutšõ tund, ja pivakuo­da jūs um nei­jen ibiži kui Dūoņig “Pišk­iz Mār” tõrg pǟl.
Ku tul­bõd lātõld kuo­daj, siz jūobõd lāt kaf­fet.  Kaf­fe lōda pǟl āt kuol­mar­lim­ist pūstõ kīņdõljāl­gad, nänt sizal pal­abõd kīņdõld, ja jega īd jeds lōda pǟl pal­ab vel piški kīņdlõz.  Ežmi piva um vaga.  Aga tuoina piva äb sā emiņ nei sūr pivaks pidtõt.  Suom­listõn um irdõks lǟdõ siz ibizõks ailõm, sēršõm lǟdõ, rieg­gõdõks mägstõ ailõ j.n.j.k., mis jūs jag­gõ võtabõd nei sūrd, kui ka lap­st.  Ku um tund tuoiz­na piva ȭdõg, siz pivad āt lop­tõt. Tul­bi pǟva um tīepǟ­va.
“L”, 1934.g.februārī.                    E. Vāl­gamā.

Ligid skūolõ.

Skūol āiga um irgõn, aga set nūordõ, kīen volks lēmõst aliz skūol vīdõz ja kūdõz klas, ātõ vel kuon­nõ.  Van­bist kaibõbõd, ku sātimi kougiži skūoliž nēši lǟlamši aigis voļļi lǟlam­stiz ja voļļi jõvist, ku sȭi­ta­ji sātõ neļļõz klas sāņõ.  Kil um tuoiž, ku āigad āt lǟlamõd.  Ažžõ tīeb jo lǟlamõks vel se, ku vīdõz ja kūdõz kla­sud äb ūot amad skūolõd jūsõ.  Sīdš ni võib kītõ, ku väg­gi kougõn ne ka äb ūotõ.  Seļļi skūol um Irail.
Ouvtõd van­bist, pangõd sīe tǟdõl, ku laps tul­bis jelamizõs paldiņ sūr aža, až ta tīedõb jemiņ äb ku jo veitõ.  Sīestõ võtagid ama joud kub­bõ ja kāļõgõd sātõ eņtš lap­st, ama jemiņ seļļist, kis tābõd oppõ, vīdõzõ ja kūdõzõ kla­siz.  Võib tūl­da jed­dõ, ku āigad īebõd min­giz kõrd parimõks ja võimõ sātõ eņtš läpši iļimiz skūoliz, aga ilmõ täud aliz skūol lop­tõmõt sieda äb või.
Amad līvõdõn um sātõmõst eņtš läpši ǟma kīel stūņdiz ja pān­da oppõm līvõ kīeldõ.  Iļ līvõ rova ja līvõ kīel paldiņ rõkandõbõd amad ildõst, oppõnõd mīed, äb set Rīgõs īd, aga ka kougis māši.  Ka Fran­tšmā āigakērad kor­re­spon­den­tõd kǟbõd Irail līvidi vaņtļõmõs.  Až vāļik­stõks ānd­ab mäd skūol līvõ kīel opati­jin pālka, až mäd sug rovvõd vodlõbõd, laz mēg amad eņtš kīeldõ võidagõd, siz kil mitīdõn äb lǟks īedõ līvõ kīel stuņdist tāgiž.  Līvõ kīeldõ oppõmõst ja aliz skūol kūdõst klassõ um lop­tõmõst ka sīestõ, ku siz, až sug­ud (suomõd, ēstlist j.m.) tāk­stõ võt­tõ min­giz laps eņtš skūoliz oppõm, aga tegiž, až ne tāk­stõ äbțõ kuigõd muitiz līvõ lap­stõn tīedamist sādõ, laz ka vond läpši, kis volk­stõ täud õigist kan­di­datõd.  Paldiņ set kõrd um vond nei, ku sug rovvõd võtak­stõ min­giz līvõ laps eņtš iļimiz skūoli oppõm, aga äb ūo seļļist līvõ lap­sta, kis volks lop­tõn aliz skūol kūdõst klassõ…
Rišt­ingõn um lǟlamõks võik­slõmõst, set siz ta īeb veg­izõks; až ta lǟlamõks äb võik­slõ, aga kāļõb sīestõ urgõ, siz ta lǟb ukkõ.
“L”, 1932. g. sep­tem­brī V.

Skūol­sõ.

Mēg ūomõ brūok­st juba sīenõd ja jetam jema jumalõks.  Mēg lǟmõ skūolõ.  Kuod kārand īeb kōgaz mõt­sa tagan.  Bet mēg ūomõ rȭm­list, sīestõ ku sāmõ skūolõ, kus võim oppõ.  Skūol­sõ opati­ji mēḑi opatõb.  Mēg vāgiž kūldõm, ja tīemi nei, kui ta panab.  Opati­ji īž ka um sānd kovalõks oppõs.  Min opati­ji ja iza jemaks kõrd ka āt von­nõd lap­st.
Rāz­iņ īd mēg kazam sūrõks.  Siz, ku mēg limõ sūrd, siz mäd­dõn līb pǟgiņ mūoš­tamõst ja tīedamõst.  Sīepierast mäd­dõn skūol­sõ um kierdõ ja pǟgiņ oppõmõst.  Mäd van­bistõn ja opati­jin um mīel pier­rõ, ku mēg ūomõ jõvad lap­st.  Ne volksmõ väg­gi muragõl, až mēg volksmõ pōrgiļd.  Jumal ka tāb, laz lap­st vol­gõd kierdõd ja jõvad.  Ta mēḑi nǟb kuon­nõ, skūol­sõ, skūol riek pǟlõ ja amši, kus set iga­niz mēg kǟmõ.  Ta um mäd tou­võ iza ja mēg rovz ūomõ täm lap­st.
JL, 30. lp.                    Suomõ kīel­stõ tulk. H. Cor­bah.

Siņņist mägud.

Mingist vīž kilo­metrõ Iraist āt Siņņist mägud — Kur­mā kuordit aiga.  Sõvvõ võib nēḑi ja Šlītõr bāikõ nǟdõ, ku lājaks luo­jub mingi kabal mier­rõl, aga tal­lõ, ku lǟb kävvõm pids mier jei­jõ.  Siņņist mägis­ti võib nǟdõ mier­rõ ja ku kuoigid pids tǟn­da matkõbõd.  Min­gizkõrd võib īž Sārõ­tutkamt nǟdõ — Sār­mā mõlt­sist mõt­sad.
Ikš stuņd set um Iraist lēmist, siz sa rišt­ing ūod tuoiz īlmas.  Ja ku sa ūod sǟl, siz set sa samūoiš­tad, kui saņt um sin rān­da kila eņtš vāl­dad kȭnkadõks ja kalamīe jeludõks.
Sǟl kaz­abõd seļļist āral­ist pūd ku jougõz.  Ta pīlõb sõvvõ ja tal­lõ āļaz.  Täm­mõn āt nōglōd nei īž ku kūzõ pūdõn, aga ne agud attõ rāz laigimõd ja piemdimõd äb ku kūzõdõn.  Ta um vond tundtõb ka rīemõrdõn vanši aigši nimkõks Taxus bac­cata.
Siņņist mägud kān­gard pǟl kaz­abõd vel puskud laigad līedõdõks.  Līedõd attõ neiku mai­puskudõn ja pids kabal pigata­ga võib mōtlõ ku ne ka mai­puskud āt.  Ēdrõmõd nän­tõn āt pišk­ist ja vāl­dad, aga kard um seļļi īž ku sīpõldõn.  Sie pusk võib nut­tõ iļ Siņņist mägud fata­mor­gana, kis puol­gub rovḑi — ekskur­san­tidi.  Dāvid niņ jūs nēḑi kaz­ab pǟgiņ.  Min­gizkõrd um nei, ku mingi nīžõb nīžõ iļ Dāvid nīņ, mis paldiņ um mānal­lõ.  Set siz, ku nīņ um amnig­gõks sǟl­ga tagan, īrgõb tundõ sīpõl kardõ — ja ni pigata­ga äb või tīedõ, u um sīend sīpõld mõlt­siz neit­sõ jūr Dāvid nīņõs aga se pusk um se vigali.
Siņņist mägud immõrk­ouți um imlõtõks īlma.  Ta võib rišt­ingt unnägud ilmõ jara vīdõ.
RĀ, 1933                            L. Rein­vald.

Kui voļ vanast Luoik kila.

Vīžkimdõ āigastõ tāgiž Uši (Mäg kila) Kūolka vailõ, eņtš 3–4 km Kūolka nanast Mus­tanum pūolõ, vastõ Zēņ urgõ ja Mägi nīt vig­gõ voļ jemiņ sūŗi, rikkidi kāran­didi, kis per­izõks võtist seļļiz eņtš tutkam kui Mäg kila.  Se voļ Luoik kila.
Luoik kila kārandõd saitõ ka rāz­iņ īd jõugõks jara puon­tõd.  Mād ja viga nītõd ist āndad midag jemiņ ulzõ.  Per­izõks voļtõ vel kakš kārandõ īenõd — Zēņ ja Koriž (nēšti kāran­dist nūzist Haus­man­õd), kuņtš Dūoņig baron per­izõks paņ ka nänt vel māzõ artõm.  Pier­rõ vīdõ kimdõ āigastõ vana Koriž pūo­ga Kār­li Haus­man, nut­tõt “Nor­va Kār­lik”, ētiz sīezõ paikõ, kus iza iza kārand voļ, eņtšõn īd pišk­iz tuba.
“L”, 1932. g. sep­tem­brī.

Kūolka­st.

Jema pūo­gaks voļtõ lǟnõd kōgaz mõt­sõ pūḑi raḑlõm.  Sǟl ne āt nǟnd, ku ikš rišt­ing kǟb rišti räšti kāds kõvrõs mõt­sa kouți.  Imlõnd, mis ta sǟl nei kougõn mõt­sas votšub.  Jūrõ lǟnd ne āt nǟnõd, ku se um Vaidõld vana Vanarūotš kārand per­imīez paļļõd jāl­gadõks ja voitis āriņis.  Ne āt vīnd täm tul­naigõ ja āt pand täm­mõn sǟl nei kōgiņ vodlõm, kuņtš āt sānd kilast ibiz, mis­sõks ta um Kūolkõ vīdõt.  Jāl­gad āt vond jarak­ilmõnd.  Vanarūotš per­imīez um tund ibizõks Kūolkõ tagan ja kītõn, ku vanamīen voļļi van­nitõst pǟ rik­abõn, sīepierast ta īezõ voļļi kuondõst jara kad­dõn.
“L”, 1934. g. jan­vārī                            Vit­sa.

Īrast.

Līvlist lap­st talšpi­vad kūzõ sai kit­tõt 6 jan­u­ar pǟvan.  Kakš mäd iļmier sug­list voļtõ tūond andidi.  Lap­st lōlistõ knašis­tiz ja kītistõ dekla­mat­si­jidi līvõ kīels.  Iļmier kilal­ist pidist rõkkidi ja paņtõ mäd­dõn sidam jūr — pid­dõ armõks eņtš jemakīel.  Ne rõkan­dist leb seļļiz sǟdlõm:  “Kuotkan um võt­tõn eņtš lap­st tībõd pǟl ja um tǟn­da kandõn kuordizõ illitõ.  Ku läpš um vond tegiž tāgiž piezas, siz ta um rõkandõn eņtš jema pǟl:  “Ku ma līb sūr, siz ma tūob sin­nõn pǟgiņ kuldõ.”  Jema um kītõn:  “Kuldõ mäd­dõn äb ūo vajag, aga ku sa līd sūr, siz vī eņtš lap­st vel emiņ ilzõ kuorditõ äb ku ma sīn­da ūob vīnd”.  Nei voļļi ka mäd­dõn līvlistõn eņtš lap­stõn jemakīeldõ opatõmõst emiņ, äb ku mäd van­bist sieda āt võind.
Jen­nõ tien­andikši sug­veļidõn — ēstlistõn ja suomistõn!
“L”, 1934. g. jan­vārī. A.

Pivad Irail.

23. jūni­js “Līvõd Īt” voļ tīend Tuom kārandõl pivad.  Ežmõks voļ mõtõltõt, ku lībõd mäd sug­veļid suomõd ka, aga nēḑi iz ūo.  Voltõ tun­nõd mäd ležglist sug­ud — Sār­mā ēstlist.  Nēḑi voļ emiņ ku 60. Voļtõ vȭridi ka Rīgõst ja Vǟn­tast.
Pivad tējidõn sūrdõ murtõ tei vīmõ, mist sadiz pigata­ga ama Jāņ pūolpǟ­va.  Vastõ ȭdõgt, ku īrgist kub­bõ tūl­da rovz, vīmõ ei pāikõl.  Sīepierast rovšti voļ ka kil­lõld. Ma mõtlõb, ku kub­bõ tund voļtõ emiņ ku 200 rišt­ingt.  Voļtõ ka sel­l­iži, kis kūld­ist ullõpēḑin tar­rõ.
Aga ni iļ pivad.  Īrgandõk­sõs “Līvõd Īt” eḑḑimīez D. Vol­gan­ski tēriņ­tiz lōla­jidi ja kūldijidi “Līvõd Īt” pūol­st.  Tīeridi kītist ka kilal­ist.  Pier­rõ “Dievs, svētī Latvi­ju” lōlamist īrgiz kontsert.  Lōl­iz Sār­mā kilal­ist kūor ja līvõd kūor.  Iļ lōlamiz um kītõmõst set nei­jen­nõ:  Kis sieda kūl­iz, se laz tīedõg īž:  kis äb ūo kūlõn, lūotõmõst, tulab min­giz mū kõrd kūldõm.  Kūldijidõn voļtõ väg­gi mīel pier­rõ mūḑi lōlidi, mis ēstlist kūor lōl­iz, nēḑi voļ lōlamõst tūois­ta kõrd.  Pǟgiņ joudõ oppimiz jūrõ voļ pand ka mäd kūor, ja mäd­dõn um oppõmõst ka jedõpēḑin.  Tien­andikši um kītõmõst diri­gen­tõn Blūmõn, kis iz ūo ārmak­stõn joudõ ja aigõ.  Lōl­iz ka dubiļtk­vartet.  Ēstlistõn voļ tund īņiz ka orkestõr, se kil­tiz knaššidi kabaļi.
Pier­rõ kontsertõ voļ mõtlõtõt kit­tõ rān­das jāņtūl­da ja loulõ jāņlō­lidi, aga vīmõ siegiz sieda jara.  Sīepierast voļ ruoikõmõst, laz sāgõ jed­spēḑin skūoltub­bõ, kus voļ dan­tšimi.  Ball pǟl kiltist 2 orkestõrt.  Rovšti voļ — nei ku san­drok.  Lețlist rõkan­dist, ku nänt ball pǟl mit­tõ kunagid äb ūo vond nei­jen rovšti.  Volks jõvist, ku jedõpēḑin kontsertõd ja muitist pivad sāk­st pidtõd vel emiņ.
“L”, 1934. g.jūnijā/jūlijā                        -e. -n.

Rīgõst.

Feb­ru­ar kū 9. pǟvas, Līvõd Sõbrad Seļt­sõst Lețmāl kut­stõt.  Rīgõ tuļtõ kub­bõ līvlist eņtš lātõ pidõm.  Lāt sai pidtõt Seļtš rūjmis ja tǟn­da jūodiz päp H.K. Erviö.  Kub­bõ tun­nõd voļtõ immar 30 Rīgõ līvlistõ, kienšti sūrim jag ežmist kõrd kūl­iz Jumal­sõn­nõ eņtš jemakīels.  Iļ sīe voļ väg­gi sūr eriztõz.  Ne, kis tīe pūol­st ist ūot voind tūl­da (lāt voļ brēḑõn), voļt muraglist…
“L”, 1934. g. februārī.                            Y.

Rīgõ līvlist.

Rīgõ um sūr jāl­gab äb set Lețmāl, aga amas Ida-Europõs.  Rīgõs jelabõd 400.000 rovst, pigata­ga nei­jen­nõ kui Štokholmõs (450.000).  Rīgõs jelabõd ka līvlist.
Līvõd Sõbrad Seļtš Lețmāl um irgõn līvlist adre­sidi Rīgõs kub­bõ kūoŗŗõ ja siedaigsāņi seļtš tīedõb immar 40 adressõ.  Sta­tis­tik nägțõb, ku Rīgõs jela­jid set 36 līvlist, aga mäd lug um ležgõl 100 per­son­õn.
Kui siz Rīgõ līvlist jelabõd?  Võib kītõ — ämtiz.  Āt nänt vail seļļist, kīen āt īžeņtš kuo­dud, sūrd voi pišk­ist jelud; ja āt ka seļļist, kis āt oppõnd min­giz amat, mis ānd­ab jõvvõ peļdõk­st.  Ne jelabõd jõvist ja ilm murtõ.
Umitigid līvlist sūrimi jag Rīgõs jelab joutõmt jelamist.  Rīgõ līvlist lap­st veitõ mūoštabõd līvõ kīeldõ.  Um mõtlõmõst, kui sieda aža võiks paran­tõ.
Pier­rõ māīl­ma suod­dõ līvlist võib vastõ pūtõ ka Rīgõ uni­ver­sitātõs.  Ne tul­bõd Vǟn­tast ja rān­dast, set uid um kītõ, ku se ūž līvlist inteligents veitõ ouvstõb eņtš jemakīeldõ…  Väg­gi jen­nõ vel um tīemõst, algõ Rīgõ līvlist kad­dõgõd līvlist vaild jara.
“L”, 1934.g. jan­vārī.                            L.R.

 

M. Luther

            PIŠKI KATKISMUS

Kim Jumal käskõ

Ežmi käsk.

Mina ūob Izand, sin Jumal.  Sin­nõn äb lǟ pid­dõ mūḑi juma­lidi.

Mis se um?

Mäd­dõn lǟb iļ ama kartõ ja ārmas­tõ Jumalt ja täm pǟl lūotõ.

Tuoi käsk.

Sin­nõ äb lǟ ilm sīdõ kȭl­batõ Izand, eņtš Jumal nim­mõ; sīepierast, ku Izand äb jeta sīe ilm suņdõ, kis ilm sīdõ kȭl­batõb täm nim­mõ.

Mis se um?

Mäd­dõn lǟb kartõ ja ārmas­tõ Jumalt, nei ku mēg leb täm nim äb van­nõm, äb tapartõm, äb bur­rõm, äb ka pietuk­st tīem; aga sieda amas ädas abbõl nutam, pālam, tien­nõm ja ouvõstõm.

Kuolmõz käsk.

Sin­nõn lǟb pivastõ pivapǟ­va.

Mis se um?

Mäd­dõn lǟb kartõ ja ārmas­tõ Jumalt, nei ku mēg äb puol­gõm jut­lõst Jumal sõn­nõ; aga pidam sieda pivaks, jõva mīelkõks kūlõm ja oppõm.

Neļļõz käsk.

Sin­nõn lǟb ouvõstõ eņtš izzõ ja jem­mõ, laz sin­nõn jõvist lǟgõ ja sa kōgiņ jelag mā pǟl.

——————————

Mis se um?

Mäd­dõn lǟb kartõ ja ārmas­tõ Jumalt, nei ku mēg eņtš van­biži ja izan­didi äb puol­gõm äb ka kõz­izõks tīem; aga pidam nēḑi ouvs, palkõm nēḑi, ūom nän­tõn kūldzist ja pidam nēḑi armõks ja tõu­vrõks.

Vīdõz käsk.

Sin­nõn äb lǟ tap­põ.

Mis se um?

Mäd­dõn lǟb kartõ ja ārmas­tõ Jumalt, nei ku mēg eņtš ležglizõn täm leja jūs äb tīem mit­tõ mingist kajjõ äb ka vig­gõ; aga tǟn­dan äbțõm ja või­dam amas leja ädas.

Kūdõz käsk.

Sin­nõn äb lǟ rikkõ abje­lamiz.

Mis se um?

Mäd­dõn lǟb kartõ ja ārmas­tõ Jumalt, nei ku mäd mõtkõd, sõnad ja tīed āt pūdõd, ja ku mēg jegaikš ārmas­tõm ja ouvõstõm eņtš abpūolt.

Seis­mõz käsk.

Sin­nõn äb lǟ salandõ.

Mis se um?

Mäd­dõn lǟb kartõ ja ārmas­tõ Jumalt, nei ku mēg äb võtam eņtš ležgliz rādõ voi viļļõ, äb ka sieda pietl­izõs vostamizõs ja mīmizõs eņtšõn viedam; aga äbțõm täm­mõn viļļõ ja leibõ sādõ ja prațțõ.

Kādõksmõz käsk.

Sin­nõn äb lǟ andõ äbõi­giz tapartõks iļ eņtš ležgliz.

——————————-

Mis se um?

Mäd­dõn lǟb kartõ ja ārmas­tõ Jumalt, nei ku mēg äb rõkandõm pietuk­st eņtš ležglizõst, äb pietam tǟn­da, äb suoimõm, äb ka äbjõvvõ ouvõ täm­mõn nus­tam; aga pidam täm pūoldõ, mõtlõm ja rõkandõm täm­st jõvvõ ja ammõ jõvaks kīerõm.

Īdõksmõz käsk.

Sin­nõn äb lǟ tādõ eņtš ležgliz tub­bõ.

Mis se um?

Mäd­dõn lǟb kartõ ja ārmas­tõ Jumalt, nei ku mēg pietuk­sõks äb votšõm eņtš ležgliz tub­bõ voi viļļõ eņtšõn sādõ, äb ka õigõm vāŗš tāmõ sieda eņtšõn vied­dõ; aga äbțõm tǟn­da, ku ta sīe sāb pid­dõ, mis täm­mõn um.

Kim­mõz käsk.

Sin­nõn äb lǟ tādõ eņtš ležgliz abpūolt, pāl­ka­liži, jela­jḑi äb ka mūdõ, mis täm­mõn um.

Mis se um?

Mäd­dõn lǟb kartõ ja ārmas­tõ Jumalt, nei ku mēg eņtš ležgliz abpūolt, pāl­ka­liži ja jela­jḑi äb kāļõm eņtšõn sādõ, tǟn­da piet­tõs voi pīk­stõs; aga nēḑi opatõm volm ja tīem, mis nän­tõn tulab.

Mis Jumal kītõb amšti nēšti käskist?

Ta kītõb:  Mina, Izand, sin Jumal, ūob kõzzi Jumal, kis nän­tõn, kis mīn­da giņtõbõd, maksab käd­dõ izad patud lap­stõn kuolmõz ja neļļõz sug­kazam sāņ; aga nän­tõn, kis mīn­da ārmas­tõbõd ja min käskidi pid­abõd, mina tīeb jõvami tūon­tõz sug­kazam sāņ.

——————————

Mis se um?

Jumal ädagtõb suņd­kõks amḑi nēḑi, kis rikkõbõd nänt käskõd; sīepierast mäd­dõn lǟb kartõ Jumal kõz­zõ, nei ku mēg äb rikkõm nēḑi käskidi.  Aga ta tȭitab alastõmt ja ammõ jõvvõ amadõn, kis pid­abõd nänt käskõd; sīepierast mäd­dõn lǟb ārmas­tõ Jumalt, lūotõ täm pǟl ja jõva mīelkõks jel­lõ täm käskud pier­rõ.

PK, 3.–6. lp.

==   ==   ==

—————————-

 

Bibliography

Abbre­vi­a­tions used in texts

1. Näyt­teitä liiv­in kielestä.    Ker. E. N. Setälä.                         NLK
   Helsinki 1953
2. Ežmi līvõd lugdõbrōn­tõz.  Tar­tu 1921                                    1.LL
3. Rān­dal­ist ājgarānto̤z 1933. ājgasto̤n.  Rīgõs 1933               RĀ 1933
4. Jemakīel lugdõbrān­tõz skūol ja kuod pierast.                      JL
   Helsinki 1935
5. Liiviläistä tek­ste­ja.  J. Mägis­te.  Helsinki 1964 LT
6. Liivi vanasõ­nad.   Tallinn 1981 LV
7. K. Stal­te.  Līvõ lōlõd.  Tal­li­na 1924 LL
8. Līvõkīel lōlõd I.  Helsinki 1929                                               LL I
9. Līvõkīel lōlõd II.  Helsinki 1933                                              LL II
10. Līvli vaim­li loul­rān­tõz.  Helsinki 1939 LVL
11. M. Luther.  Piški katk­ismus.  Helsinki 1936                        PKnt>
12. Āigakēra “Līvli”, 1931–1939                                                     “L”